22.okt.09. 8.23 (Kopenhaageni aeg)
Nagu mind ka hoiatati ei ole kusagil tasuta võimalik wifi levialasse saada, seega kirjutan oma tekstid valmis ja kui kunagi peaks tulema see tore päev, et saan ühenduse maailmaga saan oma kirjutatu ka üles laadida.
Hetkel paiknen Kopenhaageni lennujaamas C terminalis ja ootan oma lendu NY. Õnneks on selleni veel ainult 4 tundi, nii et tundub tore hommikupooik suhteliselt u
duses ja vihmases Taani pealinnas (kusjuures esimene kord mul selle riigi pinnal, kuigi ei tea kas see läheb arvesse, sest viibin siiski ei-kellegi-maal).
Hetkel on suhteliselt väss olla, öösel väga und ei tulnud ja kui tuli, siis sai juba kell 4 ja tuli vaikselt ennast korda teha ja sammud lennujaama poole seada.
Eilse meeldiva õhtu veetsin sõpradega Tallinnas ja oli tunne nagu ei olekski ma kuskile minemas vaid on tavaline õhtu sõpradega väljas ja et kõik järgmised päevad mööduks samamoodi, mitte nagu tegelt, mina teisesl pool maakera. Siinkohal tahaksin Kerstinit, Katat ja Kaijat tänada väga meeldivate kingituste eest J, usun, et kindlasti tekitavad minus seal Eesti tunde. Ja aitäh üldse kõigile, kes leidsid eile aega, et minuga veeta veel need viimased tunnid Eesti pinnal J
Eks ma siis otsin kotist välja lugemise ja veedan oma järele jäänud aja selles lennujaamas lugedes, et siis 9 tundi lennata USA maale.
Jällekohtumiseni.
22. okt. 09. 22.48 (Costa Rica aja järgi)
No tervitused nüüd siis juba Costa Ricalt. 26 tunnine reis on seljataga ja olen õnnelikult jõudnud oma ööbimiskohta. Päev on seljataga meeletult pikk (ja just päev, sest alles nüüd jõuab öö minuni). Viimase 48 tunni jooksul olen vist napid 4 tundi kokku maganud, nii et praegu tundub see voodi lausa unelmana võrreldes nende kõikide lennuki istmetega.
Lend Kopenhaagenist NY oli suhteliselt valutu, kui välja arvata see, et istusin kõige äärmisema koha peal ja mööduvad stjuuardessid mulle kogu aeg otsa jooksid:D. Lennukis oli ka väike vahejuhtum kus miski vanadaam vist pani korra pildi taskusse ja tema tütar hakkas hüsteeritsema, aga see oli ka kogu põnevus. Aa, ja ikka ja jälle pean ma pettuma ja tõdema fakti, et kõik stjuuardid on vikerkaare poisid. Kahju noh :D
Hirm, mida ma tundsin USA piirikontrolli ees oli ka suhteliselt asjatu. Kuigi siiski uuesti kontrollist läbi minnes paluti pagas lahti võtta ja mu kõvaketas ja fotokas kontrolliti üle... Ühesõnaga see 2 ja mõni minut peale tundi oli täiesti piisav, et ühest terminalist teise tormata. Uuesti pagasit check-innides tegi üks teenindajatest mu käekellale ka komplimendi (nii et head kellad teil Tanel :P).
Tänaseks olen siis lennukist ära näinud ka Empire State Buildingu ja vabadussammas vist paistis ka. Lennujaamas esimese asjana vaatas mulle vastu u
5 lennukitäie jagu turiste kes kõik pidid piirilt üle minema ja tundus, et see kestab terve igaviku, aga siiski teevad kohalikud head ja kiiret tööd . Järjekorras seistes jäin uudiseid vaatama ja siin on uudise künnise ületajaks ka olukord kus avastati 52 aastane nõudepesumasin, oh seda rõõmu ja üllatust mis selle ümber käis, samuti muidugi mingid tagaajamised kuskil kiirteel kus politsei ikka päästis jälle päeva. Nii et sellised siis mu esimesed elamused USAs.
Lend Costa Ricale oli vast kõige meeldivam, sest neil oli väga hea filmide valik ja samuti ka muusika (sain Moby viimast albumit kuulata :D). Söök oli samuti hea, ühesõnaga minu poolt viis pluss Continentalile.
Costa Ricale jõudes läbisin migratsiooni ja võtsin pagasi ja asusin oma kontaktisikut otsima. Korra ehmatas olukord päris ära, sest neil vist ei lubatagi suvalisi kohalikke lennujaama sisse ja siis oli seal neid igasuguseid tegelasi ootamas, kusjuures mingi suvaline ütleski, et aitab mul sõbra üles otsida ja põhimõtteliselt ta seda tegigi :D. Tegelt vist pigem hea, et sõber leidis mu. Kontaktisik oli koos oma sõbraga kelle pool ma praegu peatungi järgmise nädala. Tundub, et tegu on natuke paremal järjel oleva inimesega, sest maja näeb välja väga korralik, nagu mõnes seebiooperis (tegelt terve linn tundub nagu miski seebiooperi linn, ikka väga erinev kodusest Pärnust, aga väidetavalt see linn kus ma elama hakkan pidi väga ilus ja mõnus olema, eks ma pean siis uskuma seda:D). Seinte peal ripuvad pildid perepoegadest (keda on siin peres 4, üks tütar on ka, aga ta on juba abielus ja elab mujal) kellel on käes piibel ja muidu sellised teistsugused, aga eks see olegi nende kultuur. Martin (poiss kelle pool ma siis praegu peatun) andis oma toa mulle kasutada, nii et nüüd ma siin olengi.
Siia maani on kõik läinud väga hästi ja loodan, et homme jätkub kõik sama ladusalt. Kella 9ks pean ennast valmis säädima, et siis hakkab midagi toimuma, ma ise muidugi ei tea mis :D
Juba käisid ka jutud, et homme pidi olema mind tutvustav õhtusöök ja järgmine laupäev minnakse randa (wuhuu:D), nii et lähen nüüd magama ja vaatab mis juhtuma hakkab.
Head ööd
23. okt 09. 9.34
Tere hommikust
On uus päev käes ja hommikusöök on nüüdseks söödud. Sain oma esimese kohaliku kohvi ja aiast korjatud mandariini (kusjuures neil pidi olema vist miski maa veel kus neil on oma banaanikasvatus või siis osa sellest) - ma jään igaveseks siia, otsustatud värk. Martini ema tegi mulle veel omletti ka, nii et väga kodune tunne tuli. Pakkusin neile ka Eesti leiba ja tundus, et neile maitses, sest ema küsis kuidas seda tehakse. Ütlesin, et algkoostisaine on õlu, mille peale nad naersid (aga juuretis tegelt vist tehaksegi esialgu õllest või ma eksin?:D). Aa, ja ta ema ei räägi sõnagi inglise keelt, nii et võib juhtuda, et olen mingi hetk sundolukorras kus pean lihtsalt kuidagi midagi hispaania keeles ütlema, kuigi ilmselgelt ma seda ei oska :D.
Tundub, et siin pean ikka harjutama ennast väga varakult ärkama, sest Martin ütles, et nemad ärkavad tavaliselt kell pool 6 või 6. Eks ma siis harjutan oma tavalise kella 12 ümber 6 peale, 6 tundi siia sinna. Aga samas arusaadav ka, kui päike tõuseb iga päev miski 5 läbi ja loojub täpselt 12 tunni pärast, siis ei ole siin mõtet väärtuslikku päevavalgusaega raisata. Tundub, et magama minnakse ka siin varem, nii et eks ma tasapisi harju selle elurütmiga. Ehk ongi siis natuke rohkem Eesti ajas see elamineJ. Kusjuures eile kui nad mind poole 10 ajal läbi linna sõidutasid, siis nad imestasid miks veel nii palju inimesi tänavatel on, tavaliselt vist pidavat siis kõik juba kodus olema.
Öö möödus suhteliselt rahulikult, kuigi ärkasin päris mitmel korral üles. Enne magama minekut tundus kõik nii rahulik ja vaikne, kuigi väljas oli kuulda rohutirtusde ja lindude hääli. Ju peale nii pikka lennukisviibimist tundubki, et kõik on nii vaikne selle mootori müra kõrval.
Hommikul üritasin oma 15 minutit hispaania keelt õpiku abil natuke tutvust kohaliku keelega teha, aga ega midagi uut väga külge ei jäänud, aga eks jõuab, olen ju alles 12 tundi siin olnud.
Olen jõudnud ka arusaamale, et siin on äärmiselt niiske. Väljas on parajalt hea temperatuur, õnneks päikest ei ole, siis oleks äkki liiga hull. Aga tunnistan ausalt, et on mõnus olla J
Paari tunni pärast lähme pealinna San Joséga tutvuma ja õhtul on vist plaanis siis õhtusöök (sain nagu aru, sellepärast, et mind tutvustada, aga tõsiselt loodan, et ma ei ole õhtu täht :D), nii et tundub tore päev tulevat.
Ühesõnaga olen hetkel väga rahul, et olen siia jõudnud ja tasapisi hakkab vist kohale ka jõudma, et ei ole enam kodule nii lähedal, mis hetkel ei ole isegi enam nii hirmutav.
Praegu vist kõik, tsau.
24. okt 09. 9.08
Tere hommikust taaskord.
Mõtlesin, et teen kiirelt väikse ülevaate, mis eile toimus, et siis kiire hommikusöök teha ja siis San José poole teele asuda.
Eile siis läksime peale lõunasööki San Joséga tutvuma, aga see jäi suht lühikeseks, sest siin on praegu veel vihmahooaeg ja seega saime paduvihma osaliseks. Mul isiklikult ei olnud selle vastu midagi, sest kui väljas on 25 kraadi sooja ja sajab vihma, siis on suht mõnus, aga Martinil on külm (sellepeale ma ütlesin, et -20 on külm, see on mõnus :P).
Tee San Josésse oli omaette ooper, sest sain esmakordselt teha tutvust siinse ühistranspordiga. Kvaliteedi kohta ei ole midagi nuriseda, väga korralikud bussid on, aga bussijuhid ja nende sõidustiil on hoopis teine teema. Ma pole vist elusees nii kiiresti sõitvas bussis olnud, või siis vähemalt mulle tundus küll nii, et see on maailma kiireim buss... kõigist sõiduautodest kihutasime küll mööda :D ja need manöövrid mis nad linnas teevad... ei hakka parem rohkem kommenteerima. Aga jõudsime elusalt sinna ja tagasi, nii et ma võtan nüüd ühistranspordi kasutamist nagu lõbustuspargis käimist ja naudin seda närvikõdi, et kas me jääme ellu või mitte:D.
San Josés sain ka lõpuks kohaliku raha endale vahetada... nüüd on rahakoti vahel mõned 10 000 suurused rahatähed, absurd :D
Peale raha vahetamist käisime rahamuuseumis, kus oli kogu ajalugu alates igasugu kullast kujukestes kuni tänapäevaste rahatähtedeni. Peale seda sain linnasisest ühistransporti tunda. Mulle tundus, et me tabasime just tipptunni, sest sõitsime suhteliselt lühikest vahemaad u tund aega, aga hiljem selgus, et tipptund on hoopis 3 tundi hiljem, nii et ma ei tea miks me nii aeglaselt liikusime, aga vb siinne liiklus ongi selline. Ühesõnaga olen kindlalt seisukohal, et ma ei lähe siin elu sees rooli, isegi mitte siis kui peale makstaks. Tallinnas liiklemine tundub nüüdseks lapsemäng.
Kui bussi pealt maha saime läksime Martini ja Adriani (minu vahendusisik) ülikooli, suht uhke koht, aga pidi seetõttu selline olema, sest on eraülikool. Seal sain kiirelt käia netis, aga ilmselgelt olid orkut, facebook ja blogger.com bloki all, nii et väga kellegagi ühendust ei saanud võtta ja blogisse ka kirjutada ei saanud.
Netis käidud läksime välja istuma. Uueks tuttavaks sai Panamast pärit Jerry. Ma ei saa sellest lihtsalt üle kui positiivsed inimesed siin on, olgem ausad, mõjuvad mulle hästi ja olen viimase 36 tunni jooksul naeratanud üllatavalt palju, ja ega ma ei kurda J.
Enne pubisse istuma minekut tegime kiire söögi kohalikus kiirsöögikohas ja sõin nende kõige tüüpilisemat kohalikku rooga, ehk siis riisi ubadega, mille kõrvale oli veel praemuna, omlett, peekon ja praetud sai ja muidugi kohalik kohv. Täitsa söödav värk ja Jerry ütles, et sellest saab mu igapäevane kaaslane, sest kohalikud söövad seda hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks ja vahel ka magustoiduks. Mõnes mõttes sain seda tunda juba, sest lõunaks sain ka riisi. Aga hetkel sobib see mulle hästi, sest ei ole ju kunagi väga kartuli fänn olnud.
Peale sööki läksime kohalikku pubisse. Kuna oli reede, siis kõik pubid (neid siin ikka jagub) olid paksult rahvast täis. Kuidagi aga suutsime ühes kohas saada laua ja saingi hakata nautima oma esimest kohalikku õlu-imperiali. Neil on kõik õlled 0.33 l pudelites. Mõne aja pärast liitusid meiega 2 neiut, üks USAst New Jerseyst ja teine Inglismaalt. Väga lahedad tüdrukud olid ja kuidagi mängis olukord välja nii, et läheme täna nende juurde dinner partyle. Minule sobib :D. Lisaks tutvusin veel väga paljude inimestega, aga just välismaalastega mitte kohalikega. Otseloomulikult kõik küsivad kus kohast ma pärit olen ja kui ütlen, et Eestist, siis neil on , „et kuskohast? ja mis keelt te räägite?“:D. Olin juba valmis sarnaseks reaktsiooniks ühelt neiult, aga tuli välja, et ta Saksamaalt ja et ta isegi teab kus Eesti asub. Aga väga meeldiv õhtu oli, ma esialgu ei uskunud, et inimestega tutvumine saab nii lihtne olema, aga võta näpust.
Samuti oli eile päev kui sain esimese järelehüüde autost „macha“, ehk siis blond tüdruk. Ega minusuguseid väga siin ei ole jah, võib-olla terve päeva jooksul nägin 3-4 heledama juuksevärviga inimest, aga mind see veel ei häiri :D
Asi millele siin suht rõhku pannakse on turvalisus. Ise ma ei ütleks, et siin nii hirmuäratav on olla, aga Martin ütles, et üksi ringi liikumine mõningates rajoonides ei ole kindlasti soovitatav. Majad on kaitstud siin kõrgete aedadega ja sellele lisaks veel on üleval okastraat. Safety first.
Järgmise esmaspäevani elan ma siin samas pere juures ja siis saan kolida oma kooli juurde. Ühesõnaga nädal aega saan võtta suhteliselt rahulikult vist ja elada sisse siinsesse kultuuri.
Vot nii on praegu lood. Arvatavasti jäi palju asju veel kirjutamata, aga eks ma panen need siis järgmine kord kirja
Loodan, et teil läheb kõik seal mõnusalt.
Teie Maarja
Nagu mind ka hoiatati ei ole kusagil tasuta võimalik wifi levialasse saada, seega kirjutan oma tekstid valmis ja kui kunagi peaks tulema see tore päev, et saan ühenduse maailmaga saan oma kirjutatu ka üles laadida.
Hetkel paiknen Kopenhaageni lennujaamas C terminalis ja ootan oma lendu NY. Õnneks on selleni veel ainult 4 tundi, nii et tundub tore hommikupooik suhteliselt u
duses ja vihmases Taani pealinnas (kusjuures esimene kord mul selle riigi pinnal, kuigi ei tea kas see läheb arvesse, sest viibin siiski ei-kellegi-maal).Hetkel on suhteliselt väss olla, öösel väga und ei tulnud ja kui tuli, siis sai juba kell 4 ja tuli vaikselt ennast korda teha ja sammud lennujaama poole seada.
Eilse meeldiva õhtu veetsin sõpradega Tallinnas ja oli tunne nagu ei olekski ma kuskile minemas vaid on tavaline õhtu sõpradega väljas ja et kõik järgmised päevad mööduks samamoodi, mitte nagu tegelt, mina teisesl pool maakera. Siinkohal tahaksin Kerstinit, Katat ja Kaijat tänada väga meeldivate kingituste eest J, usun, et kindlasti tekitavad minus seal Eesti tunde. Ja aitäh üldse kõigile, kes leidsid eile aega, et minuga veeta veel need viimased tunnid Eesti pinnal J
Eks ma siis otsin kotist välja lugemise ja veedan oma järele jäänud aja selles lennujaamas lugedes, et siis 9 tundi lennata USA maale.
Jällekohtumiseni.
22. okt. 09. 22.48 (Costa Rica aja järgi)
No tervitused nüüd siis juba Costa Ricalt. 26 tunnine reis on seljataga ja olen õnnelikult jõudnud oma ööbimiskohta. Päev on seljataga meeletult pikk (ja just päev, sest alles nüüd jõuab öö minuni). Viimase 48 tunni jooksul olen vist napid 4 tundi kokku maganud, nii et praegu tundub see voodi lausa unelmana võrreldes nende kõikide lennuki istmetega.
Lend Kopenhaagenist NY oli suhteliselt valutu, kui välja arvata see, et istusin kõige äärmisema koha peal ja mööduvad stjuuardessid mulle kogu aeg otsa jooksid:D. Lennukis oli ka väike vahejuhtum kus miski vanadaam vist pani korra pildi taskusse ja tema tütar hakkas hüsteeritsema, aga see oli ka kogu põnevus. Aa, ja ikka ja jälle pean ma pettuma ja tõdema fakti, et kõik stjuuardid on vikerkaare poisid. Kahju noh :D
Hirm, mida ma tundsin USA piirikontrolli ees oli ka suhteliselt asjatu. Kuigi siiski uuesti kontrollist läbi minnes paluti pagas lahti võtta ja mu kõvaketas ja fotokas kontrolliti üle... Ühesõnaga see 2 ja mõni minut peale tundi oli täiesti piisav, et ühest terminalist teise tormata. Uuesti pagasit check-innides tegi üks teenindajatest mu käekellale ka komplimendi (nii et head kellad teil Tanel :P).
Tänaseks olen siis lennukist ära näinud ka Empire State Buildingu ja vabadussammas vist paistis ka. Lennujaamas esimese asjana vaatas mulle vastu u
5 lennukitäie jagu turiste kes kõik pidid piirilt üle minema ja tundus, et see kestab terve igaviku, aga siiski teevad kohalikud head ja kiiret tööd . Järjekorras seistes jäin uudiseid vaatama ja siin on uudise künnise ületajaks ka olukord kus avastati 52 aastane nõudepesumasin, oh seda rõõmu ja üllatust mis selle ümber käis, samuti muidugi mingid tagaajamised kuskil kiirteel kus politsei ikka päästis jälle päeva. Nii et sellised siis mu esimesed elamused USAs.Lend Costa Ricale oli vast kõige meeldivam, sest neil oli väga hea filmide valik ja samuti ka muusika (sain Moby viimast albumit kuulata :D). Söök oli samuti hea, ühesõnaga minu poolt viis pluss Continentalile.
Costa Ricale jõudes läbisin migratsiooni ja võtsin pagasi ja asusin oma kontaktisikut otsima. Korra ehmatas olukord päris ära, sest neil vist ei lubatagi suvalisi kohalikke lennujaama sisse ja siis oli seal neid igasuguseid tegelasi ootamas, kusjuures mingi suvaline ütleski, et aitab mul sõbra üles otsida ja põhimõtteliselt ta seda tegigi :D. Tegelt vist pigem hea, et sõber leidis mu. Kontaktisik oli koos oma sõbraga kelle pool ma praegu peatungi järgmise nädala. Tundub, et tegu on natuke paremal järjel oleva inimesega, sest maja näeb välja väga korralik, nagu mõnes seebiooperis (tegelt terve linn tundub nagu miski seebiooperi linn, ikka väga erinev kodusest Pärnust, aga väidetavalt see linn kus ma elama hakkan pidi väga ilus ja mõnus olema, eks ma pean siis uskuma seda:D). Seinte peal ripuvad pildid perepoegadest (keda on siin peres 4, üks tütar on ka, aga ta on juba abielus ja elab mujal) kellel on käes piibel ja muidu sellised teistsugused, aga eks see olegi nende kultuur. Martin (poiss kelle pool ma siis praegu peatun) andis oma toa mulle kasutada, nii et nüüd ma siin olengi.
Siia maani on kõik läinud väga hästi ja loodan, et homme jätkub kõik sama ladusalt. Kella 9ks pean ennast valmis säädima, et siis hakkab midagi toimuma, ma ise muidugi ei tea mis :D
Juba käisid ka jutud, et homme pidi olema mind tutvustav õhtusöök ja järgmine laupäev minnakse randa (wuhuu:D), nii et lähen nüüd magama ja vaatab mis juhtuma hakkab.
Head ööd
23. okt 09. 9.34
Tere hommikust
On uus päev käes ja hommikusöök on nüüdseks söödud. Sain oma esimese kohaliku kohvi ja aiast korjatud mandariini (kusjuures neil pidi olema vist miski maa veel kus neil on oma banaanikasvatus või siis osa sellest) - ma jään igaveseks siia, otsustatud värk. Martini ema tegi mulle veel omletti ka, nii et väga kodune tunne tuli. Pakkusin neile ka Eesti leiba ja tundus, et neile maitses, sest ema küsis kuidas seda tehakse. Ütlesin, et algkoostisaine on õlu, mille peale nad naersid (aga juuretis tegelt vist tehaksegi esialgu õllest või ma eksin?:D). Aa, ja ta ema ei räägi sõnagi inglise keelt, nii et võib juhtuda, et olen mingi hetk sundolukorras kus pean lihtsalt kuidagi midagi hispaania keeles ütlema, kuigi ilmselgelt ma seda ei oska :D.
Tundub, et siin pean ikka harjutama ennast väga varakult ärkama, sest Martin ütles, et nemad ärkavad tavaliselt kell pool 6 või 6. Eks ma siis harjutan oma tavalise kella 12 ümber 6 peale, 6 tundi siia sinna. Aga samas arusaadav ka, kui päike tõuseb iga päev miski 5 läbi ja loojub täpselt 12 tunni pärast, siis ei ole siin mõtet väärtuslikku päevavalgusaega raisata. Tundub, et magama minnakse ka siin varem, nii et eks ma tasapisi harju selle elurütmiga. Ehk ongi siis natuke rohkem Eesti ajas see elamineJ. Kusjuures eile kui nad mind poole 10 ajal läbi linna sõidutasid, siis nad imestasid miks veel nii palju inimesi tänavatel on, tavaliselt vist pidavat siis kõik juba kodus olema.
Öö möödus suhteliselt rahulikult, kuigi ärkasin päris mitmel korral üles. Enne magama minekut tundus kõik nii rahulik ja vaikne, kuigi väljas oli kuulda rohutirtusde ja lindude hääli. Ju peale nii pikka lennukisviibimist tundubki, et kõik on nii vaikne selle mootori müra kõrval.
Hommikul üritasin oma 15 minutit hispaania keelt õpiku abil natuke tutvust kohaliku keelega teha, aga ega midagi uut väga külge ei jäänud, aga eks jõuab, olen ju alles 12 tundi siin olnud.
Olen jõudnud ka arusaamale, et siin on äärmiselt niiske. Väljas on parajalt hea temperatuur, õnneks päikest ei ole, siis oleks äkki liiga hull. Aga tunnistan ausalt, et on mõnus olla J
Paari tunni pärast lähme pealinna San Joséga tutvuma ja õhtul on vist plaanis siis õhtusöök (sain nagu aru, sellepärast, et mind tutvustada, aga tõsiselt loodan, et ma ei ole õhtu täht :D), nii et tundub tore päev tulevat.
Ühesõnaga olen hetkel väga rahul, et olen siia jõudnud ja tasapisi hakkab vist kohale ka jõudma, et ei ole enam kodule nii lähedal, mis hetkel ei ole isegi enam nii hirmutav.
Praegu vist kõik, tsau.
24. okt 09. 9.08
Tere hommikust taaskord.
Mõtlesin, et teen kiirelt väikse ülevaate, mis eile toimus, et siis kiire hommikusöök teha ja siis San José poole teele asuda.
Eile siis läksime peale lõunasööki San Joséga tutvuma, aga see jäi suht lühikeseks, sest siin on praegu veel vihmahooaeg ja seega saime paduvihma osaliseks. Mul isiklikult ei olnud selle vastu midagi, sest kui väljas on 25 kraadi sooja ja sajab vihma, siis on suht mõnus, aga Martinil on külm (sellepeale ma ütlesin, et -20 on külm, see on mõnus :P).
Tee San Josésse oli omaette ooper, sest sain esmakordselt teha tutvust siinse ühistranspordiga. Kvaliteedi kohta ei ole midagi nuriseda, väga korralikud bussid on, aga bussijuhid ja nende sõidustiil on hoopis teine teema. Ma pole vist elusees nii kiiresti sõitvas bussis olnud, või siis vähemalt mulle tundus küll nii, et see on maailma kiireim buss... kõigist sõiduautodest kihutasime küll mööda :D ja need manöövrid mis nad linnas teevad... ei hakka parem rohkem kommenteerima. Aga jõudsime elusalt sinna ja tagasi, nii et ma võtan nüüd ühistranspordi kasutamist nagu lõbustuspargis käimist ja naudin seda närvikõdi, et kas me jääme ellu või mitte:D.
San Josés sain ka lõpuks kohaliku raha endale vahetada... nüüd on rahakoti vahel mõned 10 000 suurused rahatähed, absurd :D
Peale raha vahetamist käisime rahamuuseumis, kus oli kogu ajalugu alates igasugu kullast kujukestes kuni tänapäevaste rahatähtedeni. Peale seda sain linnasisest ühistransporti tunda. Mulle tundus, et me tabasime just tipptunni, sest sõitsime suhteliselt lühikest vahemaad u tund aega, aga hiljem selgus, et tipptund on hoopis 3 tundi hiljem, nii et ma ei tea miks me nii aeglaselt liikusime, aga vb siinne liiklus ongi selline. Ühesõnaga olen kindlalt seisukohal, et ma ei lähe siin elu sees rooli, isegi mitte siis kui peale makstaks. Tallinnas liiklemine tundub nüüdseks lapsemäng.
Kui bussi pealt maha saime läksime Martini ja Adriani (minu vahendusisik) ülikooli, suht uhke koht, aga pidi seetõttu selline olema, sest on eraülikool. Seal sain kiirelt käia netis, aga ilmselgelt olid orkut, facebook ja blogger.com bloki all, nii et väga kellegagi ühendust ei saanud võtta ja blogisse ka kirjutada ei saanud.
Netis käidud läksime välja istuma. Uueks tuttavaks sai Panamast pärit Jerry. Ma ei saa sellest lihtsalt üle kui positiivsed inimesed siin on, olgem ausad, mõjuvad mulle hästi ja olen viimase 36 tunni jooksul naeratanud üllatavalt palju, ja ega ma ei kurda J.
Enne pubisse istuma minekut tegime kiire söögi kohalikus kiirsöögikohas ja sõin nende kõige tüüpilisemat kohalikku rooga, ehk siis riisi ubadega, mille kõrvale oli veel praemuna, omlett, peekon ja praetud sai ja muidugi kohalik kohv. Täitsa söödav värk ja Jerry ütles, et sellest saab mu igapäevane kaaslane, sest kohalikud söövad seda hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks ja vahel ka magustoiduks. Mõnes mõttes sain seda tunda juba, sest lõunaks sain ka riisi. Aga hetkel sobib see mulle hästi, sest ei ole ju kunagi väga kartuli fänn olnud.
Peale sööki läksime kohalikku pubisse. Kuna oli reede, siis kõik pubid (neid siin ikka jagub) olid paksult rahvast täis. Kuidagi aga suutsime ühes kohas saada laua ja saingi hakata nautima oma esimest kohalikku õlu-imperiali. Neil on kõik õlled 0.33 l pudelites. Mõne aja pärast liitusid meiega 2 neiut, üks USAst New Jerseyst ja teine Inglismaalt. Väga lahedad tüdrukud olid ja kuidagi mängis olukord välja nii, et läheme täna nende juurde dinner partyle. Minule sobib :D. Lisaks tutvusin veel väga paljude inimestega, aga just välismaalastega mitte kohalikega. Otseloomulikult kõik küsivad kus kohast ma pärit olen ja kui ütlen, et Eestist, siis neil on , „et kuskohast? ja mis keelt te räägite?“:D. Olin juba valmis sarnaseks reaktsiooniks ühelt neiult, aga tuli välja, et ta Saksamaalt ja et ta isegi teab kus Eesti asub. Aga väga meeldiv õhtu oli, ma esialgu ei uskunud, et inimestega tutvumine saab nii lihtne olema, aga võta näpust.
Samuti oli eile päev kui sain esimese järelehüüde autost „macha“, ehk siis blond tüdruk. Ega minusuguseid väga siin ei ole jah, võib-olla terve päeva jooksul nägin 3-4 heledama juuksevärviga inimest, aga mind see veel ei häiri :D
Asi millele siin suht rõhku pannakse on turvalisus. Ise ma ei ütleks, et siin nii hirmuäratav on olla, aga Martin ütles, et üksi ringi liikumine mõningates rajoonides ei ole kindlasti soovitatav. Majad on kaitstud siin kõrgete aedadega ja sellele lisaks veel on üleval okastraat. Safety first.
Järgmise esmaspäevani elan ma siin samas pere juures ja siis saan kolida oma kooli juurde. Ühesõnaga nädal aega saan võtta suhteliselt rahulikult vist ja elada sisse siinsesse kultuuri.
Vot nii on praegu lood. Arvatavasti jäi palju asju veel kirjutamata, aga eks ma panen need siis järgmine kord kirja
Loodan, et teil läheb kõik seal mõnusalt.
Teie Maarja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar