Sa lähed kööki ja teed endale suure tassi kohvi kondentspiimaga.
Sa võtad arvuti ja suundud koos suure tassi kohvi ja arvutiga võrkkiige poole.
Sa lülitad arvuti sisse ja naudid oma suurt tassi kohvi ja loed uudiseid sellest mis Eestis toimub ja räägid oma sõpradega samal ajal juttu.
Ja sa ei pea mõtlema, et täna on vaja tööle minna, sest esiteks on laupäev ja teiseks on vaheaja kolmas päev.
Vot niimoodi nägi välja mu viimane tundaega.
Möödunud nädal on olnud äärmiselt kirju ja mida lõpu poole, seda meeldivamaks ta on muutunud. Teisipäev ja kolmapäev olid ametlikult viimased tööpäevad selle aastanumbri sees ja peale mõne tunnist tööd sain koju tulla. Teisipäeva õhtul tegime lõpuks nädalavahetusele plaanitud juustuburgereid. Ilmselgelt kui Eestisse tagasi tulen siis pean üritama neid teile seal ka teha, sest need on superhead :P. Samal päeval andis Iain mulle ka lingi kus saab netist tasuta filme vaadata, nii et paar päeva olin ma natuke arvuti ja filmisõltuvuses.
Kolmapäeval toimus 11. ja 9. klassi lõpetamine. See aasta oli esimene aasta üldse kui 11. klass lõpetas ja seega oli see äärmiselt tähtis üritus. Otseloomulikult oli kõik hispaania keeles, nii et mul möödusid need 2 tundi suht igavalt. Asi mis mind mõnes mõttes hämmastas oli see, et kui Eestis on lõpetajatel alati äärmiselt uhked kleidid ja ülikonnad siis siin kannavad nad lõpuaktusel täpselt samu riideid mida nad kandsid iga päev koolis. Minu arvates võtab see aktuselt kogu ilu ära. Mul ei ole midagi ühte moodi välja nägemise vastu, aga samad riided ,mida sa oled kandnud iga päev??
Peale aktust tulin kiirelt koju, sest olin ennem teistega kokku leppinud, et läheme kooliaasta lõpu puhul välja istuma. Mõeldud tehtud ja olimegi jälle Ole-Oles. Kahjuks kuna oli töönädala sisene päev siis minu lemmik ettekandjat ei olnud tööl, mis mõnes mõttes oli hea, sest ta ei olnud mu sõnumitele vastanud ja ei olnud ise ka üritanud ühendust minuga saada, mis pani mind arvama, et ega ta vist järelikult ei tahagi minuga ühendust saada ja ehk on parem kui ma ei satugi temaga kokku. Õhtu möödus äärmiselt lõbusalt ja otseloomulikult tehti minu kulul nalja, aga ma juba sellega harjunud. Iainiga rääkisime päris paljudest asjadest ja oma minevikust, mis oli äärmiselt meeldiv. Mingi hetk meie seltskond suurenes 3 kohaliku noormehe võrra, kellest üks osutus Hannahi abikaasa vennaks - väike koht on see Turrialba ikka :D. Iainiga vesteldes tuli kuidagi välja ka, et Hannah on mormoon, mis oli minu jaoks päris suur üllatus, aga ega see ei muuda inimest :). Ole-oles käies on alati naljakas see, et meeste ja naiste suhe arvult on äärmiselt erinev... tavaliselt 1 naissoost isiku kohta vähemalt 10 meest, nii et tuleb tunnistada, et tähelepanu saab piisavalt :D.
Neljapäevaks oli meil Hannahiga plaanitud minna San Josesse kinno ja jõulushopingut tegema. Nii olimegi kell 10 bussis, et oma teekonda alustada. Meie teekond oli sama kui me Seani ja Crystaliga kuu aega tagasi olime ette võtnud. Esimese asjana külastasime seda head toidupoodi kus on müügil kõike, mida me siin oma kohalikest poodidest ei saa ja seetõttu veetsime seal poes ligi tund aega :D. Kuna ma ei osanud majakaaslastele väga mingeid jõukingitusi välja mõelda, siis otsustasin, et ostan head juustu ja salaamit ja oliive ja veini, et veeta koos üks mõnus jõulueelne õhtu hõrgutavate suupistetega :).
Sealt edasi suundusime kaubamajja, et Hannah saaks Tobyle (oma pojale, kui ma ei ole varem teda maininud) osta jõulukingitusi ja ka endale, sest ta abikaasal ei ole aega minna shoppama ja seega ta ütles, et Hannah ostaks endale ise oma jõulukingitused (ausalt öeldes ma küll pigem tahaks, et keegi üllataks mind kingitusega, kuigi ega ise valimine ka nüüd nii paha ei ole). Kuna mul oli teisipäeval ka palgapäev ja sain ka kätte oma jõulukingituse Eestist (aitäh emme ja issi ja onu Raul ja vanaema), siis sain endale ka mõne jõulukingituse lubada ja nüüd olengi uue seljakoti (mida ma juba nii ammu siin vajasin) ja paari uue särgi võrra rikkam. Ma nii tahtsin osta ka lühikesi pükse, aga ilmselgelt on just need mida ma tahan liiga kallid või siis ei ole minu numbrit just selle värviga mida mina tahan ja nii ma peangi lootma mõnele teisele korrale. Peale mõningast shopingut ostsime kino piletid ja nägingi lõpuks New Mooni ka ära. Ostsime kinno kaasa suure pop corni ja cocat nagu ikka päris ja pean tunnistama, et kinos olles unustasin täiesti ära, et ma olen Costa Ricas ja mitte Eestis. Reaalsus jõudis alles kohale siis kui olin kinosaalist välja astunud ja vastu jalutas kümneid ja kümneid ticosid ja ticasid, mis mind korraks päris ära ehmatas :D. Film ise oli hea, aga mitte suurepärane. Tundub, et raamatud olid liiga head ja et filmiga seda üle trumbata väga ei ole võimalik. Samas Hannah jäi väga rahule ja väidetavalt isegi nuttis mõne stseeni ajal.
Peale filmi käisime veel kiirelt need poed läbi kust me olime leidnud midagi head, aga igaks juhuks veel ära ei olnud ostnud, sest lootsime leida veel midagi paremat ja nii me suurte kottidega (mis kõik olid täis Hannahi ostetud mänguasju põhiliselt) oma bussipeatuse poole suundusimegi. Bussisõit möödus meeldivalt kiiresti taas kord ja peale 12 tundi olimegi tagasi Turrialbas.
Reede hommikul ärgates paistis mu aknast jällegi päike ja ma teadsin, mida see minu jaoks tähendas. Nimelt oli Sean lubanud mulle, et kui ilm on ilus reedel siis läheme lõbustusparki San Joses ja seda me ka peale mõningasi läbirääkimisi tegime (ma päris täpselt ei tea siiani, miks ta esialgu vastu oli, aga kuidagi oli see vist seotud ühe ta ticast sõbrannaga:P). Kuna väljas oli niii ilus ilm, siis oli bussisõit ka mõnus, sest üle pika aja oli väga hea vaade mägedes (tavaliselt alati sajab ja väga üle 20 m bussist eemale ei näe).
Vaade bussi aknast :)
Bussis istusin koos Iainiga ja nii saime oma rannaplaanidest natuke rääkida. Plaanid muutuvad siin iga päev ja ma ei saa tänagi veel kindel olla, et need plaanid mida me eile tegime kehtivad homme. Aga igatahes hetke plaan näeb välja nii, et mina ja Iain suundume teisipäeval Brasilita randa (mis pidi olema superilus) ja jääme sinna u 3 nädalaks. Sean liitub meiega arvatavasti peale jõule (mingil põhjusel tahab ta jõulud veeta Turrialbas - eeldame Iainiga, et see on jällegi seotud selle sõbrannaga:P) ja Crystal läheb üleüldse vabatahtlikuna tööle kuskile farmi. Eks see näha ole kas kõik nii ka läheb, aga aega on selle kiire asjaga :D.
San Josesse jõudes jalutasime kesklinna ja tegime kiire söögi ühes hiina restoranis (oleks siis Eestis ka nii odav, nimelt maksin u 50 kr suure taldriku imemaitsvate mereandide ja nuudlite ning joogi eest. Eestis oleks vähemalt 100 kr välja pidanud käima). Ilmselgelt on mul Taneliga koos olles kerge kleptomaani komme külge jäänud ja otsustasin väikese suveniirina söömispulgad kaasa võtta, sest siin ei olnud nad tavalised puidust :D
Sealt edasi tuli meil võtta takso, sest lõbustuspark asus linnast väljas. Nii me kella 2 ajal jõudsimegi lõpuks lõbustusparki. Pilet maksis 100 kr ja selle eest saad sõita nii palju kui süda lustib (või kannatab :D). Esimese asjana suundusime kohe ameerika mägede poole, mis oli äärmiselt lahe sõit aga kahjuks liiga lühike. Peale seda olid igasugu erinevad veeatraktsioonid, ralliautod, keerlevad ja pöörlevad karussellid jne. Päev täis naeru ja vabaduse tunnet :). Peale kõigi nende toredate atraktsioonide astusin vastu ka oma hirmule ja käisin 2 korda vabalaskumise tornis (ma ei tea kuidas päris täpselt seda nimetada:D). Kui esimene kord ei olnud nii hull, siis teisel korral sain oma adrenaliinilaksu kätte ja korralikult karjuda - suurepärane vabastav tunne lihtsalt (aga ma ei tea kas ma teeks seda lähiajal uuesti või mitte :D).
Iainiga enne teist katset vabalangemisel.
Peale 4 tundi lõbutsemist otsustasime, et oleks aeg vist tagasi oma bussijaama minna, et siis tagasi koju suunduda, et õhtu veel välja minna. Mõeldud tehtud ja tunni aja pärast olimegi bussis, et tagasi Turrialbasse suunduda.
Välja otsustasime taas kord Ole-olesse minna. Sinna jõudes avastasin, et mu lemmik ettekandjat ei ole ka see kord tööl ja olin kergelt pettunud, sest lootsin nii väga, et nädalavahetusel on ta ehk ikka tööl. Peale tellimuse esitamist läksin korraks tualetti ja sealt väljudes sain äärmiselt meeldiva üllatuse osaliseks - nimelt oli mu lemmik ettekandja siiski tööle tulnud ja jalutas mulle vastu ja pilgutas silma (otseloomulikult Maarja sulas selle peale ja läks itsitades tagasi oma lauda, et siis teiste poolt mõnitatud saada :D). Terve õhtu olin äärmiselt segaduses, et mida nüüd teha, sest ma ei teadnud kas ta oli mu sõnumid kätte saanud ja ma ei teadnud endiselt mis toimub ja olgem ausad, ma ei ole kunagi flirtimises kõige tugevam olnud, nii et nüüd sain kõigilt meie lauakaaslastel erinevaid nippe kuidas ma käituma peaks (aga enamus siiski olid liiga ekstreemsed ja naljaga mõeldud, nii et väga neist kasu ei olnud). Otsustasin, et ma pean mingi sammu siiski tegema ja enne seda pean julgustuseks paar õlu tegema ja kuna eile oli ka Holgeri sünnipäev (Palju õnne Sulle veel kord kui sa peaks juhtuma seda lugema) siis lubasin talle, et võtan tema auks pitsi viina ka, siis nii ma lõpuks oma julguse ka kokku sain ja vahetult enne koju minekut küsisin, et kas ta sai mu sõnumid kätte. Tuleb välja, et ei saanud, nii et ma ei tea mis värk mu telefoniga on. Selle peale ta küsis mu telefoni numbri (sest eelmine kord andsin ma talle ainult oma e-maili)... Nii et nüüd on meil üksteise telefoni numbrid, aga ma kardan, et see siiski ei ole piisav :D. Koju jõudes saatsin veel talle sõnumi meie kodu numbriga, sest mu telefon endiselt väga ei taha laadida ja ma ei ole kindel, et ta mind minu numbri pealt kätte saab. Samas aga ei tea ma ka kas ta selle sõnumi see kord kätte saab, nii et küsimärk, küsimärk, küsimärk. Nüüd olengi viimased 12 tundi lootnud, et äkki ma saan talt mingi sõnumi või märguande, et kas ta on huvitatud, aga ainuke kes mulle sõnumeid saadab on krdi Swedbank (3 sõnumit sama sisuga - mida krdit :D) ja paneb lootma, et äkki see kord on see Kenneth. No oli mul neid liblikaid nüüd siis nii väga vaja ja veel nüüd kui plaanin 3 nädalaks Turrialbast minema minna? :D
Et siis sellised on olnud mu mõtted ja teod viimased paar päeva. Täna plaanin minna linna, et osta materjale, et valmistada Merle antud retsepti järgi piparkooke, et natukenegi jõulutunnet tekitada, sest mul ei ole siin neid meeletuid külmakraade ja lund (jõulukaunistusi on selle eest küllaga :D).
Praegu aga hakkan vaatama Disney uut multikat The Princess and Frog... Iga printsess leiab endale ju kunagi oma printsi, eks???
Kallid olete!
Maarja.
Meie "pere" ja midagi jõulude sarnast.
Sa võtad arvuti ja suundud koos suure tassi kohvi ja arvutiga võrkkiige poole.
Sa lülitad arvuti sisse ja naudid oma suurt tassi kohvi ja loed uudiseid sellest mis Eestis toimub ja räägid oma sõpradega samal ajal juttu.
Ja sa ei pea mõtlema, et täna on vaja tööle minna, sest esiteks on laupäev ja teiseks on vaheaja kolmas päev.
Vot niimoodi nägi välja mu viimane tundaega.
Möödunud nädal on olnud äärmiselt kirju ja mida lõpu poole, seda meeldivamaks ta on muutunud. Teisipäev ja kolmapäev olid ametlikult viimased tööpäevad selle aastanumbri sees ja peale mõne tunnist tööd sain koju tulla. Teisipäeva õhtul tegime lõpuks nädalavahetusele plaanitud juustuburgereid. Ilmselgelt kui Eestisse tagasi tulen siis pean üritama neid teile seal ka teha, sest need on superhead :P. Samal päeval andis Iain mulle ka lingi kus saab netist tasuta filme vaadata, nii et paar päeva olin ma natuke arvuti ja filmisõltuvuses.
Kolmapäeval toimus 11. ja 9. klassi lõpetamine. See aasta oli esimene aasta üldse kui 11. klass lõpetas ja seega oli see äärmiselt tähtis üritus. Otseloomulikult oli kõik hispaania keeles, nii et mul möödusid need 2 tundi suht igavalt. Asi mis mind mõnes mõttes hämmastas oli see, et kui Eestis on lõpetajatel alati äärmiselt uhked kleidid ja ülikonnad siis siin kannavad nad lõpuaktusel täpselt samu riideid mida nad kandsid iga päev koolis. Minu arvates võtab see aktuselt kogu ilu ära. Mul ei ole midagi ühte moodi välja nägemise vastu, aga samad riided ,mida sa oled kandnud iga päev??
Peale aktust tulin kiirelt koju, sest olin ennem teistega kokku leppinud, et läheme kooliaasta lõpu puhul välja istuma. Mõeldud tehtud ja olimegi jälle Ole-Oles. Kahjuks kuna oli töönädala sisene päev siis minu lemmik ettekandjat ei olnud tööl, mis mõnes mõttes oli hea, sest ta ei olnud mu sõnumitele vastanud ja ei olnud ise ka üritanud ühendust minuga saada, mis pani mind arvama, et ega ta vist järelikult ei tahagi minuga ühendust saada ja ehk on parem kui ma ei satugi temaga kokku. Õhtu möödus äärmiselt lõbusalt ja otseloomulikult tehti minu kulul nalja, aga ma juba sellega harjunud. Iainiga rääkisime päris paljudest asjadest ja oma minevikust, mis oli äärmiselt meeldiv. Mingi hetk meie seltskond suurenes 3 kohaliku noormehe võrra, kellest üks osutus Hannahi abikaasa vennaks - väike koht on see Turrialba ikka :D. Iainiga vesteldes tuli kuidagi välja ka, et Hannah on mormoon, mis oli minu jaoks päris suur üllatus, aga ega see ei muuda inimest :). Ole-oles käies on alati naljakas see, et meeste ja naiste suhe arvult on äärmiselt erinev... tavaliselt 1 naissoost isiku kohta vähemalt 10 meest, nii et tuleb tunnistada, et tähelepanu saab piisavalt :D.
Neljapäevaks oli meil Hannahiga plaanitud minna San Josesse kinno ja jõulushopingut tegema. Nii olimegi kell 10 bussis, et oma teekonda alustada. Meie teekond oli sama kui me Seani ja Crystaliga kuu aega tagasi olime ette võtnud. Esimese asjana külastasime seda head toidupoodi kus on müügil kõike, mida me siin oma kohalikest poodidest ei saa ja seetõttu veetsime seal poes ligi tund aega :D. Kuna ma ei osanud majakaaslastele väga mingeid jõukingitusi välja mõelda, siis otsustasin, et ostan head juustu ja salaamit ja oliive ja veini, et veeta koos üks mõnus jõulueelne õhtu hõrgutavate suupistetega :).
Sealt edasi suundusime kaubamajja, et Hannah saaks Tobyle (oma pojale, kui ma ei ole varem teda maininud) osta jõulukingitusi ja ka endale, sest ta abikaasal ei ole aega minna shoppama ja seega ta ütles, et Hannah ostaks endale ise oma jõulukingitused (ausalt öeldes ma küll pigem tahaks, et keegi üllataks mind kingitusega, kuigi ega ise valimine ka nüüd nii paha ei ole). Kuna mul oli teisipäeval ka palgapäev ja sain ka kätte oma jõulukingituse Eestist (aitäh emme ja issi ja onu Raul ja vanaema), siis sain endale ka mõne jõulukingituse lubada ja nüüd olengi uue seljakoti (mida ma juba nii ammu siin vajasin) ja paari uue särgi võrra rikkam. Ma nii tahtsin osta ka lühikesi pükse, aga ilmselgelt on just need mida ma tahan liiga kallid või siis ei ole minu numbrit just selle värviga mida mina tahan ja nii ma peangi lootma mõnele teisele korrale. Peale mõningast shopingut ostsime kino piletid ja nägingi lõpuks New Mooni ka ära. Ostsime kinno kaasa suure pop corni ja cocat nagu ikka päris ja pean tunnistama, et kinos olles unustasin täiesti ära, et ma olen Costa Ricas ja mitte Eestis. Reaalsus jõudis alles kohale siis kui olin kinosaalist välja astunud ja vastu jalutas kümneid ja kümneid ticosid ja ticasid, mis mind korraks päris ära ehmatas :D. Film ise oli hea, aga mitte suurepärane. Tundub, et raamatud olid liiga head ja et filmiga seda üle trumbata väga ei ole võimalik. Samas Hannah jäi väga rahule ja väidetavalt isegi nuttis mõne stseeni ajal.
Peale filmi käisime veel kiirelt need poed läbi kust me olime leidnud midagi head, aga igaks juhuks veel ära ei olnud ostnud, sest lootsime leida veel midagi paremat ja nii me suurte kottidega (mis kõik olid täis Hannahi ostetud mänguasju põhiliselt) oma bussipeatuse poole suundusimegi. Bussisõit möödus meeldivalt kiiresti taas kord ja peale 12 tundi olimegi tagasi Turrialbas.
Reede hommikul ärgates paistis mu aknast jällegi päike ja ma teadsin, mida see minu jaoks tähendas. Nimelt oli Sean lubanud mulle, et kui ilm on ilus reedel siis läheme lõbustusparki San Joses ja seda me ka peale mõningasi läbirääkimisi tegime (ma päris täpselt ei tea siiani, miks ta esialgu vastu oli, aga kuidagi oli see vist seotud ühe ta ticast sõbrannaga:P). Kuna väljas oli niii ilus ilm, siis oli bussisõit ka mõnus, sest üle pika aja oli väga hea vaade mägedes (tavaliselt alati sajab ja väga üle 20 m bussist eemale ei näe).
Vaade bussi aknast :)
Bussis istusin koos Iainiga ja nii saime oma rannaplaanidest natuke rääkida. Plaanid muutuvad siin iga päev ja ma ei saa tänagi veel kindel olla, et need plaanid mida me eile tegime kehtivad homme. Aga igatahes hetke plaan näeb välja nii, et mina ja Iain suundume teisipäeval Brasilita randa (mis pidi olema superilus) ja jääme sinna u 3 nädalaks. Sean liitub meiega arvatavasti peale jõule (mingil põhjusel tahab ta jõulud veeta Turrialbas - eeldame Iainiga, et see on jällegi seotud selle sõbrannaga:P) ja Crystal läheb üleüldse vabatahtlikuna tööle kuskile farmi. Eks see näha ole kas kõik nii ka läheb, aga aega on selle kiire asjaga :D.
San Josesse jõudes jalutasime kesklinna ja tegime kiire söögi ühes hiina restoranis (oleks siis Eestis ka nii odav, nimelt maksin u 50 kr suure taldriku imemaitsvate mereandide ja nuudlite ning joogi eest. Eestis oleks vähemalt 100 kr välja pidanud käima). Ilmselgelt on mul Taneliga koos olles kerge kleptomaani komme külge jäänud ja otsustasin väikese suveniirina söömispulgad kaasa võtta, sest siin ei olnud nad tavalised puidust :D
Sealt edasi tuli meil võtta takso, sest lõbustuspark asus linnast väljas. Nii me kella 2 ajal jõudsimegi lõpuks lõbustusparki. Pilet maksis 100 kr ja selle eest saad sõita nii palju kui süda lustib (või kannatab :D). Esimese asjana suundusime kohe ameerika mägede poole, mis oli äärmiselt lahe sõit aga kahjuks liiga lühike. Peale seda olid igasugu erinevad veeatraktsioonid, ralliautod, keerlevad ja pöörlevad karussellid jne. Päev täis naeru ja vabaduse tunnet :). Peale kõigi nende toredate atraktsioonide astusin vastu ka oma hirmule ja käisin 2 korda vabalaskumise tornis (ma ei tea kuidas päris täpselt seda nimetada:D). Kui esimene kord ei olnud nii hull, siis teisel korral sain oma adrenaliinilaksu kätte ja korralikult karjuda - suurepärane vabastav tunne lihtsalt (aga ma ei tea kas ma teeks seda lähiajal uuesti või mitte :D).
Iainiga enne teist katset vabalangemisel.
Peale 4 tundi lõbutsemist otsustasime, et oleks aeg vist tagasi oma bussijaama minna, et siis tagasi koju suunduda, et õhtu veel välja minna. Mõeldud tehtud ja tunni aja pärast olimegi bussis, et tagasi Turrialbasse suunduda.
Välja otsustasime taas kord Ole-olesse minna. Sinna jõudes avastasin, et mu lemmik ettekandjat ei ole ka see kord tööl ja olin kergelt pettunud, sest lootsin nii väga, et nädalavahetusel on ta ehk ikka tööl. Peale tellimuse esitamist läksin korraks tualetti ja sealt väljudes sain äärmiselt meeldiva üllatuse osaliseks - nimelt oli mu lemmik ettekandja siiski tööle tulnud ja jalutas mulle vastu ja pilgutas silma (otseloomulikult Maarja sulas selle peale ja läks itsitades tagasi oma lauda, et siis teiste poolt mõnitatud saada :D). Terve õhtu olin äärmiselt segaduses, et mida nüüd teha, sest ma ei teadnud kas ta oli mu sõnumid kätte saanud ja ma ei teadnud endiselt mis toimub ja olgem ausad, ma ei ole kunagi flirtimises kõige tugevam olnud, nii et nüüd sain kõigilt meie lauakaaslastel erinevaid nippe kuidas ma käituma peaks (aga enamus siiski olid liiga ekstreemsed ja naljaga mõeldud, nii et väga neist kasu ei olnud). Otsustasin, et ma pean mingi sammu siiski tegema ja enne seda pean julgustuseks paar õlu tegema ja kuna eile oli ka Holgeri sünnipäev (Palju õnne Sulle veel kord kui sa peaks juhtuma seda lugema) siis lubasin talle, et võtan tema auks pitsi viina ka, siis nii ma lõpuks oma julguse ka kokku sain ja vahetult enne koju minekut küsisin, et kas ta sai mu sõnumid kätte. Tuleb välja, et ei saanud, nii et ma ei tea mis värk mu telefoniga on. Selle peale ta küsis mu telefoni numbri (sest eelmine kord andsin ma talle ainult oma e-maili)... Nii et nüüd on meil üksteise telefoni numbrid, aga ma kardan, et see siiski ei ole piisav :D. Koju jõudes saatsin veel talle sõnumi meie kodu numbriga, sest mu telefon endiselt väga ei taha laadida ja ma ei ole kindel, et ta mind minu numbri pealt kätte saab. Samas aga ei tea ma ka kas ta selle sõnumi see kord kätte saab, nii et küsimärk, küsimärk, küsimärk. Nüüd olengi viimased 12 tundi lootnud, et äkki ma saan talt mingi sõnumi või märguande, et kas ta on huvitatud, aga ainuke kes mulle sõnumeid saadab on krdi Swedbank (3 sõnumit sama sisuga - mida krdit :D) ja paneb lootma, et äkki see kord on see Kenneth. No oli mul neid liblikaid nüüd siis nii väga vaja ja veel nüüd kui plaanin 3 nädalaks Turrialbast minema minna? :D
Et siis sellised on olnud mu mõtted ja teod viimased paar päeva. Täna plaanin minna linna, et osta materjale, et valmistada Merle antud retsepti järgi piparkooke, et natukenegi jõulutunnet tekitada, sest mul ei ole siin neid meeletuid külmakraade ja lund (jõulukaunistusi on selle eest küllaga :D).
Praegu aga hakkan vaatama Disney uut multikat The Princess and Frog... Iga printsess leiab endale ju kunagi oma printsi, eks???
Kallid olete!
Maarja.
Meie "pere" ja midagi jõulude sarnast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar