Semana Santa

Heips.

Puhkus on tänaseks läbi ja esimesed koolitunnidki antud. Enne koolivaheaega olid natuke ärevad ajad, aga tänaseks on vist enamus muresid oma lahenduse leidnud, nii et lõpp hea kõik hea.

Nüüd aga siis lähemalt vaheajast. Laupäeva varahommikul (täpsemalt siis juba 3.30) helises äratuskell, et saaksime esimese bussi peale San Josesse suunduda ja siis loota, et äkki saame ka bussipileti, mis meid riigist välja toimetaks. Kella 7ks olimegi esimese bussifirma bussijaamas ja meie kurvastuseks teatati, et esimene võimalus pilet saada on alles pühapäevaks. Otsustasime, et läheme ja uurime teisest firmast ka olukorda enne kui piletid ära ostame. Teisest firmast öeldi, et oleme piletijärjekorras ja et kui hästi läheb, siis äkki saame bussi peale. Niisiis andsime oma passid tädi kätte ja jäime ootama, et äkki läheb õnneks. Tunni aja pärast tuligi ta meie juurde ja ütles, et saame kohad viimase bussi peale, nii et ootamatult laheneski olukord hästi meie jaoks.

Bussireis oli muidugi päris karm. 6 tundi kulus, et piirini jõuda. Piiri peal olime vist kokku miski 3 tundi ja sealt edasi veel 2 tundi bussis, nii et kella 9 ajal õhtul olime lõpuks Granadas. Peale mõningast seiklemist leidsime ka lõpuks hosteli kus ööbida tahtsime ja kõik laheneski selleks päevaks suurepäraselt.

Peale korraks hinge tõmbamist tegime väikese õhtusöögi ja siis suundusime välja, et esimest puhkuse õhtut nautida.

Pühapäev tundus olevat õige päev, et natuke lõõgastuda ja otsustasime minna laguuni äärde ilusat ilma nautima. Väidetavalt on see oma 200 m Kesk-Ameerika kõige sügavam järv. Väidetavalt ka kõige puhtam, sest sinna ei lubata mootorsõidukeid ega paate. Peale päev läbi pikutamist suundusime tagasi linna, et siis jälle õhtusööki nautida elava loomuga peatänaval.

Esmaspäeval esimese asjana suundusime sadamasse, et saada piletid kella 2sele praamile. Peale poolt tundi järjekorras ootamist saimegi Crystaliga oma piletid, mida me aga ei teadnud oli, et pilet osta peab olema isikut tõendav dokument iga reisija kohta ja nii pidigi Crystal tagasi Rose passi järgi minema, sest Rosel olid jamad oma pangaga ja ta ei saanud ise piletit ostma tulla. Nii ma siis passisin veel tunnikese seal järjekorras, aga kella 12ks olid meil piletid olemas. Kuna mul ei olnud siiani veel olnud aega Granadas väga pilte teha, siis asusin kiirelt linnas ringi jalutama, sest tegu on koloniaal linnaga, mis on päris hästi säilinud ja seega äärmiselt kauni ja laheda arhitektuuriga. Peale tundi aega linnas meeletus kuumuses ringi jooksmist saingi oma pildid tehtud ja saime praami peale suunduda.

Praamisõit kestis kokku miski 4 tundi ja oli päris mõnus pealelõunasel ajal pikutada ja vaadata päikeseloojangut ja nautida mõnusat tuult. Suunaks oli meil siis Ometepe saar, mis on wikipedia väitel järve pinnast kõige kõrgemale ulatuv järvesaar maailmas :D. Tegu on ka siis saarega, mis on moodustunud kahest vulkaanist (kui ennast kokku võtan siis lähipäevil näete ka pilte seal kus kõik mu pildid ikka on).

Kohale jõudes laaditi kastiga auto paksult inimesi täis (meid olid sealt kastisvist miski 25 kokku -neil on üleüldiselt komme kõik transpordivahendid võimalikult rahvast täis laadida). Peale miski 15 minutilist sõitu olimegi jõudnud külla kus järgnevad 2 ööd veetsime.

Praami peal suurenes ka meie 3 liikmeline naiskond 2 Kanada tüdruku võrra - Raena ja Kaleigh.

Teisipäeval olime suutnud ennast ära rääkida ühe kohaliku poolt kes viis meid "väikesele matkale" ühe kose juurde. Muidugi oli tegu 3 km rännakuga suht ülesmäge kogu aeg, tahtsime kõik vist umbes 10 korda alla anda, aga lõpuks siiski jõudsime oma sihtkohta ja jääkülm vesi oli hea jahutus peale 2 ja poole tunnist rännakut. Tee peal rääkis see tüüp meile igasugu eri jutte ja eri taimedest ja mis teed neist teha saab ja mille jaoks need head on - päris huvitav oli. Alla minek mäest oli kordi kergem ja lisaks saime veel minna peale seda ujuma, nii et väga mõnna oli. Asi, mis enne jäi vist mainimata oli see, et kose juurde jõuda tuli läbida ka pooleteist tunnine bussisõit kruusateel, mis ootas meid ka ees tagasi tulles. Ma arvan, et mu kopsud on nüüd korraliku tolmukorra all igatahes. Paar kilomeetrit enne kodukülla tagasi jõudmist aga otsustas buss mäest üles minnes, et oleks aeg välja surra. Kuna siinsed bussid on aga väga vanad siis tuli kõigil bussist välja minna ja bussi käima lükata (sellist pilti ikka väga tihti ei näe:D).

Kuna eelmine päev oli suht kurnav olnud ja läksime varakult magama, siis kolmapäeva hommikul olime juba kell 9 check out-i ära teinud ja olime jälle tolmusel teel, et teisele poole saart saada, et praam maismaale saada. Kella 1 ajal olimegi maismaal ja suundusime San Juan del Suri poole, mis on peatumispaik kõigile, kes tahavad Vaikse ookeani äärseid randasid nautida. Kuna oli ka Semana Santa ehk siis lihavõttenädal, siis oli see linna veel rohkem inimesi täis ja iga õhtu käis suuremat sorti pidutsemine.

Linna jõudes panime oma asjad hostelisse ära ja suundusime kohe vee poole, sest olime taaskord veetnud päris ebameeldivad tunnid bussis, kus oli vaevu ruumi hingamiseks. Peale seda suundusime erinevatesse restoranidesse, mis asusid otse rannal ja vaatasime päikeseloojangut ja nautisime 15 kr kokteile. Õhtu veetsime hostelis "never have i ever"-it mängides, nii et naerda sai korralikult.

Neljapäeval peale hommikusööki otsisime takso ja suundusime randa. Leppisime taksojuhiga kokku, et kella 4st tuleb ta ja võtab meid peale, et siis linna tagasi tuua. Lollid nagu me olime, maksime talle enamuse rahast kohe ära ja arvake kas me nägime seda taksojuhti veel või mitte. Päev rannas ise oli mõnus, sest tegu oli surfirannaga ja mõni tegelane oli ikka päris osav, nii et silmailu jätkus küll ja veel. Tagasi tulles siis pidime hääletama ja meie õnneks üks auto meid oma taga kasti ka võttis, nii et saime õnnelikult linna tagasi.

Õhtu veetsime teiste hosteli kaaslastega ühes ranna baarides, kuna mul jäi aga eelmine öö lihtsalt unetuse tõttu lühikeseks, siis suundusin miski aeg üksi koju, et välja puhata ennast.

Reedel otsustasid tüdrukud minna jahisõidule ookeanile. Kuna selle eest aga küsiti 30$, siis otsustasin, et saan varsti arvatavasti juba Eestis jälle ka jahiga sõita ja ei ole mõtet nii suurt summat siin välja käia selle eest. Niisiis veetsin ma oma päeva koos teiste hosteli kaaslastega rannas (see kord läksin hosteli poolt organiseeritud transpordiga) ja oli igati mõnus ja päikeseline päev jälle.

Õhtul ühinesid tüdrukud meiega ja käisime õhtust söömas ja siis läksime linna, et viimasest õhtust viimast võtta. Mingil põhjusel ei olnud too õhtu päris nii tore kui ma lootsin, aga ega ta halb ka ei olnud :D

Peale 3 tundi und helises äratuskell, et tasapisi hakata suunduma kodu poole. Bussisõit Rivasesse oli suhteliselt ebameeldiv, sest buss oli jälle rahvast täis ja see kord olid seal ka äärmiselt lärmakad noormehed, kes elasid pooleldi meil seljas, nii et ei olnud väga tore. Rivasesse jõudes avastasime, et otsebussi me enne pühapäeva ei saa, nii et otsustasime hääletada. Peale 15 minutit tuli üks taksojuht meie juurde ja tegi hea pakkumise (75 kr 50 km eest) ja otsustasime, et üks lihtne autosõit ei tee meile paha. Mõeldud tehtud ja natukese aja pärast olimegi jälle piiril. Piiril läks ka kuidagi väga hästi, sest järjekorras seistes tuli ühe bussifirma inimene meie juurde ja pakkus meile otsesõidu pileteid ja nii me peale 2 tundi piiril olemist olimegi San Jose poole teel. Sõit möödus kuidagi väga aeglaselt ja olime bussis kokku vist miski 7 tundi.

San Josesse jõudes võtsime takso, et oma bussijaama suunduda, et siis lõpuks koju jõuda. Taksos olles saime aga halva uudise osaliseks, et viimane buss oli väljunud just 3o minutit tagasi, nii et öö tuli meil veeta San Joses. Kuna hosteli eest ma enam maksta ei tahtnud, siis otsisime kohe kus ma saaks netti kasutada ja mul õnnestus Buraki number leida ja nii me temaga ühendust võtsimegi.

Väga suured jutumehed me too õhtu tüdrukutega ei olnud, aga nüüd on igatahes plaan minna lähiajal veel Burakile külla.

Pühapäeva hommikul suundusime lõpuks Turrialba bussi peale ja 12st olime tagasi kodulinnas ja varsti ka kodus.

Pärastlõunal jõudis ka Sean oma ema ja ta peikaga Turrialbasse ja tegime suurepärase õhtusöögi, mis üle pika aja ei koosnenud riisist ja ubadest. Kuna olin kogu reisist päris väsinud, siis suundusin suht vara magama, kella 12st öösel aga ärkasin ülesse, sest mul oli lihtsalt nii külm, et värsisesin üle keha. Mul ei ole Eestis olles mitte kunagi nii külm olnud kui mul oli eile öösel ja see ehmatas korraks päris ära. Peale poolt tundi mitme kihi riiete selga panemist ja tee joomist suutsin värinad peatada ja uuesti magama jääda. Ma ei julge Eestisse tagasi tullagi kui praegu peale 5 kraadi temperatuuri muutumist juba niimoodi külmetasin :D

Vot nii siis. Olen seda sissekannet vist juba kokku miski 4 tundi teinud, aga hakkan vist oma jutuga suht lõppu jõudma.

Vaheaeg oli igatahes väga mõnus. Nicaragua on väga ilus riik, aga sealseid inimesi väga usaldada ei saa, vähemalt mina seda ei tee peale seda reisi, sest meile aeti ikka korralikult jama kogu aeg. Aga eks see ole vist sellisele vaesele riigile omane (väidetavalt on ta Kesk-Ameerikas vaesuselt 2. kohal).

Homme tuleb jälle tööle minna ja oma igapäevase eluga edasi minna. Kui ma asjadest olen õigesti aru saanud, siis üksi on mul jäänud veel ainult õpetada 9 päeva, nii et ma arvan, et elan üle :D

Loodan, et teil on kõik seal hästi ja et te sulavee kätte ära ei upu.

Kallistan.

Maarja.