Back in reality.

Heia.

Nüüd olen siis otsaga tagasi Turrialbas. Pean tunnistama, et eile siia tagasi tulles sain kerge kultuurishoki või lihtsalt muutuse shoki osaliseks, sest kolm nädalat siit eemal olla oli teinud oma töö. Kui rand oli äärmiselt chill, päikesepaisteline ja kuum siis teel koju nägime tööle kiirustavaid inimesi, Turrialbas aga sadas vihma ja siin on külm (okei jah, teil seal on miinuskraadid, aga Costa Ricas viibides on 18 kraadi päris külm:D). Tundub, et selline ilm saadab meid ka järgneva nädala jooksul vähemalt, sest ilmaennustus lubab vihma igaks päevaks, nii et päris nukker seis.
Ma ei teagi kohe kust oma viimaste rannapäevade seikluste kirjeldamist alustada, aga üritan enam-vähem midagi kirja saada.

Peale uudist, et Turrialbas möllab vulkaanipaanika mõtlesime juba Crystaliga, et saame pikema vaheaja äkki endale, aga nüüdseks on vist olukord siiski nii palju rahunenud, et päris vulkaanipurset ma siiski ei näe.

3. jaanuaril saabus Marissa ka tagasi Brasilitosse, nii et girl times sai alguse. Ühel päeval panime oma ranna asjad kokku ja läksime tee äärde ja panime näpud püsti ja hääletasime Flamingo randa. See asus meie rannast 7 km kaugusel ja see piirkond on täis turistidele mõeldud kuurorte ja muid uhkeid värke. See linn/küla oli suht vastand meie väikesele külakesele - kõik oli palju puhtam, ringi jalutasid enamasti Usakad ja poodidest võis leida asju, millest Brasilitos võis ainult unistada. Rand ise oli ilus otseloomulikult. Rannast võis näha ka maja (või ma ei tea kas seda lihtsalt majaks võib nimetada) mis kuulub Silvester Stallonile (laen praegu pilte ka üles, nii et sealt võite seda ka piiluda:D), nii et tundub, et on hea piirkond kus maalapikest omada. Randa jõudes platseerusime ühe hotelli ette ja suht ülbelt lihtsalt omasatsime 3 rannatooli ja nautisime üks kord randa ilma üleliigse liivata - perfect beach time, mis muud. See oli ka rand kus me nägime ära lõpuks korraliku päikseloojangu ookeani - iiiillluuuus :).

Järmine päev aga seadsime sammud Crystali, Marissa ja Cristianiga järmise ranna poole. See kord oli selleks Tamarindo, mis on järjekordne turistikas, aga tuntud ka selle poolest, et seal on head lained surfamiseks. Linn ise väga ilus, aga nagu mainitud siis suunatud täielikult turistidele - väikesed poed täis suveniire, isegi midagi kaubamaja sarnast, miljon erinevat söögikohta (mille hulka kuulusid ka sellised söögikohtade ketid nagu Subway ja KFC), nii et jah, aga samas turistina mulle seal olla meeldis, sest sellistes kohtades tahes tahtmata tunned sa ennast natuke turvalisemalt. Rannas olles tutvusime ühe vanaprouaga kes hoidis parajasti ühte kohalikku last. See naisterahvas rääkis hämmastavaid lugusid oma elust - nimelt on ta sündinud Saksamaal, üles kasvanud aga Inglismaal. Abiellus ta mustlasega ja siis kolisid nad Hispaaniasse. 39 aastat elasid õnnelikku pereelu ja siis jättis ta mees ta maha oma nõbu pärast (väga hull lihtsalt). Päris lapsi neil ei olnud, aga selle eest adopteerituid oli 7 ja nendega koos aitasid nad jalule ka nende 7 lapse emad - ta andis neile raha, et nad saaks ennast harida ja väidetavalt on nüüd kõik väga headel töökohtadel. Iga päev ma lihtsalt üllatun kohates nii erinevate taustadega inimesi ja kuulates nende elulugusid. Nõuanded proualt olid, et ära usalda oma elus kedagi, sest sa kunagi ei tea kelle otsa sa võid sattuda. Tal oli ka mingi hea nõuanne meeste kohta, aga tundub, et mitte piisavalt hea, et mulle see meelde jääks :D. Ja see laps keda ta hoidis oli niiiii nunnu ja ta nautis äärmiselt meie seltskonda, aga väidetavalt pidigi ta äärmiselt sõbralik laps olema.
Peale rannast lahkumist liitus meiega ka Javier (üks äärmiselt armas noormees, aga see kord kuulus ta Crystalile, kuigi tegelikult oleks mul ka võimalus temaga olnud, aga kuidagi mängis see kord see olukord minu vastu :D). Vaatasime kõik koos päikeseloojangut ja peale seda suundusime söögikohta otsima. Kuna meiega olid kaks noormeest siis vedas meil ja nad tegid meile kõik välja, nii et see rannas käik möödus ka äärmiselt odavalt.

Asi mis mul vist mainimata jäi oli see, et minu ranna "peika" teema möödus äärmiselt kiiresti, sest ma lihtsalt ei suuda teeselda tundeid kui neid ei ole. Õhtu peale merel käimist temaga tegi ta meile õhtusöögi (meiega olid veel Crystal, Marissa ja Iain), mis oli taas kord äärmiselt meeldiv temast. Kuidagi aga juhtus, et ma peaaegu ei rääkinud temaga sõnagi, sest ei olnud lihtsalt midagi rääkida ja õhtu lõpuks küsis ta, et mis mul viga on. Selle peale vastasin, et igatsen oma pere ja sõpru, mis vastab ka tõele, aga ta vist ei saanud minust ikkagi aru. Järgnevate päevade jooksul läks ta mitmete mu sõprade juurde ja küsis, et mida halba nad tema kohta rääkinud on, et ma selle teema ära lõpetasin. Ühesõnaga ta hakkas kergelt asju ette kujutama ja ma kavatsesin draamast ja seega ka temast eemale hoida. Nii ma siis viienda rattana enamasti teistega kaasas hängisingi.

Eelviimasel päeval suundusime Conchali randa, et ikka enne ära minekut korralik jume endale hankida. Terve päeva veetsime rannas ja lollitasime niisama ringi - tegime hundirattaid ja möllasime vees ja lihtsalt nautisime randa. Õhtul aga tegime tüdrukute õhtu väljas. Kuna Marissa oli just oma kontot külastanud ja avastanud, et tal on rohkem raha kui tavaliselt siis otsustas ta meile välja teha ja suundusime sööma restorani kus Cristian töötab. Seal sõime imemaitsvat mereandide suppi, mis on lihtsalt niiiii hea. Peale seda suundusime teise baari kus Marissa tellis meile kõigile joogid, nii et õhtu möödus äärmiselt lõbusalt.

Viimasel päeval tõi Javier meile ühe kala ja Cristian grillis selle kohe ära ja saime taas kord nautida äärmiselt meeldivad lõunat. Peale seda läksime Javieri, Marissa ja Crystaliga jalutama, et veel natuke merekarpe korjata ja viimast päeva randa nautida. Kuna viimane päev oli ootamatult pilvine, siis niisama rannas nagunii passida ei olnud mõtet. Ühel hetkel Javier ütles lihtsat, et tulge nüüd tüdrukud, ma näitan teile nüüd ahve. Ma mõtlesin, et ta teeb nalja, aga seal nad olid - täitsa päris ahvid, nii et sain oma soovitud pildid ahvidest ka (kuigi mu kaamera ei ole piisavalt hea, et nii 5 m kaugusel olevaid väikseid ahvikesi jäädvustada, mõned pildid neist sain sellegipoolest.)
Õhtul pakkisime asjad ja suundusime välja, sest buss väljus kell 3 öösel ja plaan oli nii kaua üleval olla ja ennast võimalikult ära väsitada, et bussis siis kohe magama jääda. Nii me siis tegime kõigiga pilte,et mälestus neist jääks ja nautisime viimase õhtu võlusid ja nii saigi kell pool 3 ja me istusime bussipeatuses ja vaatasime tähti. Mul õnnestus tabada 2 langevat tähte ja nüüd tuleb vaid siis soovide täitumist oodata :D
Bussisõit mööduski see kord äärmiselt kiiresti, sest olime lihtsalt surmväsinud ja nii kell 12 ,peale tunde ja tunde bussisõite olimegi tagasi vihmases Turrialbas. Siin on sadanud viimased 3 päeva ja tundub, et tuleb lihtsalt leppida asjaoluga, et oleme tagasi reaalsuses.

Kool algab alles veebruaris, nii et puhata on aega küll ja veel. Järgnevate nädalate jooksul peame 72 tunniks riigist lahkuma, et oma viisat uuendada, nii et mingi aeg läheme Panamasse. Ülejäänud ajaga veel ei tea mida ma teen, aga üritan jälle trenni käsile võtta ja loodetavasti ka iseseisvalt natuke hispaania keelt õppida, aga eks see näha ole kuidas kõik see välja kukub.

Rannaelu oli äärmiselt mõnus ja aitas mul korraks aja päris maha võtta ja loodetavasti natuke ka muuta mu mõtlemist ja olemist. Üleüldiselt on seal elavad inimesed hoopis teistsuguse ellu suhtumisega ja ma ei tea kas ma isiklikult suudaks kogu oma elu nii elada. Vähemalt mulle jäi endale tunne, et mul on oma elule natuke rohkem ambitsiooni kui neil inimestel seal ja hea on tunda nii :).

Nii ma nüüd siin istun külmas ja vihmas koos Crystali ja Seaniga ja kellelgi pole meist aimu mida teha, sest siin lihtsalt ei ole midagi teha, aga ma veel ei kaota lootust, küll ma mingit tegevust leian :D

Olge nunnud seal teisel pool lompi ja ärge külmetaga ja minge ja nautige lund palun minu eest ka.

Kallistan.

Maarja.

Ps. üks pidu kui käisime selles klubi moodi kohas nägime Julia Stilesi, nii et üks kuulsus on ka nüüd nähtud :P