Viisa tripp

Üritan nüüd siis ennast jälle kokku võtta ja möödunud pikast nädalavahetusest kirjutada.

Kolmapäeval tulid siis Marissa ja Cristian tagasi, et oma siin olevad asjad kokku pakkida ja oma uude koju viia. Selle puhul korraldasime me muidugi grillõhtu jälle. Kuna aga päev oli olnud mõnusalt soe ja päikesepaisteline, siis veetsin sellest enamuse ka päikese käes ja tagajärjeks oli vist mu esimene päikesepiste siin ja tänu sellele ei olnud ma just eriline seltskonnalõvi (mitte, et ma seda tavaliselt ka nüüd eriti oleks :D).

Neljapäeva hommikul kell 8 seisime tee ääres Seani ja Pieraga ja ootasime millal möödub buss, mille me peame kinni pidama, et siis Panama poole teele asuda. Esimesed 1,5 tundi möödusid taas kord mägedes sõites ja vaade oli äärmiselt kaunis, sest oli ilus päikesepaisteline hommik ja kui sa sõidad 3 km kõrgetes mägedes ja näed seda vaadet ja näed kuidas vulkaanist vaikselt tuleb suitsu- imeline :). Peale 1,5 tundi siis pidime vahetama bussi, et siis järmise bussiga sõita tunnike. Siis jõudsime Limoni (see on juba Kariibi mere ääres paiknev linn ja oma nime on ta saanud sellest, et seal lähedal asuvad sidrunikasvandused ja kui sealt mööda sõita lõhnab kõik sidruni järgi, nii et päris mõnna). Kuna see linn asub Kariibi mere ääres siis seal on pool elanikkonnast negriidsest päritolust ja üldse kogu Kariibi mere äärne rannik on selline ja ellu suhtumine on ka rohkem Kariibimere saartele (nt nagu Jamaica ja rastafari kultuur) omane. Limonist võtsime järgmise bussi, mis viis meid piirilinna Sixaolasse ja see sõit võttis aega u 3 tundi.

Sixaolasse jõudes pidime edasi jala üle piiri minema. Enne Costa Ricast väljumist peab minema läbi Costa Rica piiripunktist kus nad vaatavad, et sa ei oleks riigis olnud üle 90 päeva (mida ma tegelikult olin, sest olukordade kokkusattumusena olin olnud riigis 92 päeva, aga kuna Sean kinnitas mulle, et nad ei oska siin arvutada, siis väga probleemi sellest ei teinud ka, nii et olin paar päeva riigis illegaalselt :D). Õnneks oli Seanil õigus ja ei tekkinudki probleemi piiri ületamisel ja lõbusalt me piiri ületamist alustasimegi. Piiriks on siin umbes 250 m pikkune äärmiselt täbaras seisus sild, nii et kui sa ette ei vaata kus sa astud on olemas suur tõenäosus, et leiad ennast kukkumas. Panama poolele jõudes tuli aga osta kohe bussipilet, mis tõestab, et me lahkume riigist (sest ka siin kehtib 90 päeva seadus ja on vaja tõestada, et sa selle 90 päeva jooksul riigist lahkud. Pigem on tegu rohkem raha välja pressimisega inimestelt, aga õnneks meil reaalselt läks ka seda piletit vaja, nii et see olukord ei olnudki nii väga meie kahjuks).

Meie sihtkohaks oli siis Bocas del Toro, mis on saartest koosnev rajoon ja et oma ööbimiskohta saada pidime kõigepealt maksma 10$, et meid auto sadamasse viiks ja siis veel 4$ paadi eest, mis saarele viiks.

Meie teekond Panamasse.

Saarele jõudes hakkasime omale ööbimiskohta otsima. Piera oli tegelikult meile ühte hostelisse reserveeringu teinud, aga mingil põhjusel ei oldud meie kirja loetud ja sinna me jääda ei saanud, sest see oli täis, nii et tuli edasi otsida ja peale mitmeid hosteleid jõudsime üsna täbaras seisus hostelisse, aga saime päris oma toa ja pealegi oli sellel hostelil terass otse vee ääres ja maksma pidime ka ainult 8$ inimese kohta, nii et väga pahasti ei läinudki.

Kuna selja taga oli u 8 tunnine reis, siis panime oma asjad tuppa ära, tegime kiirelt ennast korda ja asusime söögikohta otsima. Leidsimegi ühe äärmiselt hea toiduga koha, väga harva juhtub kui kõik inimesed on oma söögivalikuga100% rahul, aga see koht oli seda väärt ja hinnad olid ka äärmiselt mõistlikud ja joogid olid ka kella 9ni (kuna oli happy hour kella 3-9ni :D) väga odavad (õlu 1$ ja rumm-koola 1.75$).

Peale õhtusööki läksime veel ühte teise baari kus oli ladies night, mis tähendas, et mina ja Piera ei pidanud jookide eest maksma. Tegime siis seal ka 1 joogi, aga kuna selja taga oli äärmiselt pikk päev siis tahtsid Piera ja Sean ära magama minna ja otsustasin see kord ka nendega liituda, sest oli alles neljapäeva ja põhipeo päevad olid alles ees.

Reedel peale hommikusööki otsisime siis paadi mis meid randa viiks (jah, me elasime saare peal, aga sellel saarel ei olnud head randa, nii et pidime teisele saarele paadi võtma). Nii me siis maksimegi jälle 5$ ja ütleme, et see sõit ei olnud nii tore. Omal ajal kui Võistes olid kaluritepäevad siis mulle meeldis kui paatidega sõideti vastu laineid ja vett pritsis ja oli lõbus. Sellel paadi sõidul mul seda fiilingut ei tekkinud. Lained olid päris korralikud ja paat sõitis päris kiiresti otse vastu laineid. Ega mul tegelt vist enda pärast nii väga hirm ei olnudki, pigem oma kaamera pärast, et kui vette kukun, et küll ma siis ujumisega hakkama saan, aga kaamera seda üle ei elaks :D (nagu näha on prioriteedid elus paigas :D). Õnneks läks siiski sõit ilusti ja pääsesime elusalt ja tervelt randa. Paat pani meid enne kallast maha, nii et pidime vette hüppama, aga õnneks siiski ei olnud see nii sügav, et seljakott ka märjaks oleks saanud.

Rand oli otseloomulikult äärmiselt ilus. Liiv oli nii pehme ja valge ja vesi türkiissinine, aga siin kandis hakkan ma sellega juba ära harjuma. Veetsime terve päeva rannas niisama olles, ujudes ja raamatuid lugedes (loen praegu Into the Wild - kuigi olen filmi näinud, mõtlesin, et loeks raamatu ka läbi, kuigi esimest korda inimesed räägivad, et film oli parem). Veest veel nii palju, et mingil põhjusel otsustasid Piera ja Sean, et koht kuhu me istuma jäime on kõige parem ujumiseks, et seal on kõige vaiksem. Läksingi ma siis üks hetk üksi ujuma ja natuke vist triivisin kaugele rannast ja esimest korda tundsin hirmu, et kas ma ikka suudan tagasi kaldale ujuda, sest koht mille me ujumiseks valisime oli just koht kus said kokku 3 lainet ja ilmselgelt oli see ranna üks ohtlikumaid ujumis kohti. Aga kuna ma kirjutan praegu teile oma seiklustest siis siiski suutsin tagasi kaldale ujuda ja kõik lõppes õnnelikult :D.

Kella 4 ajal mõtlesime, et oleks vist mõistlik hakata tagasi liikuma ja selleks pidime ületama ühe mäe, et teisele poole külla saada, et sealt jälle paadiga tagasi oma saarele saada. Ütleme nii, et see retk oli jälle omaette katsumus, sest pidime läbi minema vihmametsa moodi metsast ja see rada oli parajalt savi-muda segu, aga seiklus omaette :D. Enne paadile minekut istusime maha ühes väikeses baaris ja tegime paar jooki ja vaatasime päikeseloojangut.

Päikeseloojang baarist.

Tagasi oma saarele jõudes tegime ennast korda, et siis õhtust süüa ja välja pidutsema minna, sest ikkagi oli reede. Põhi koht kuhu minna aga küsis sissepääsu eest 3$ (mis Eestis ei oleks mingi raha, aga siin elades tundub, see juba röövimisena:D) ja kuna seal inimesi ka ei tundunud olevat, siis otsustasime sinna mitte minna. Üldse tundusid kõik baarid suht tühjad olevat, nii et suundusime tagasi hosteli poole. Kuna ma ei olnud veel nõus magama minema, siis käisime veel läbi ühest teisest hostelist, milles oli ka baar ja tegime seal ühe õlle. Kuna ka seal oli suht vaikne siis Sean ja Piera ütlesid, et tahavad minna ära koju ja nii me oma hosteli poole tagasi suundusimegi.

Mulle aga ei andnud rahu olukord, et on reede ja ma lähen juba kell 11 magama. Nii ma siis otsustasingi, et lähen tagasi sinna baariga hostelisse ja vaatan, et kas äkki nüüd on rohkem inimesi ja minu üllatuseks 30 min möödudes oli see koht rahvast täis. Nii ma siis läksin ja ostsin endale ühe õlle ja istusin üksi maha ja lootsin, et äkki tuleb keegi minuga rääkima. Minu õnneks paari minuti pärast tuligi üks Kanada tüüp, Phil, minuga rääkima. (Enne sinna baari minekut küsisin kiirelt Seanilt ja Pieralt nõu kuidas small talki teha, sest endiselt sakin ma selles, aga õnneks nad aitasid mind välja). Nii ma siis selle tüübiga seal antud näpunäidete kohaselt rääkisingi ja täitsa vestluse moodi nägi see välja :D. Mingi hetk tuli aga Phili sõber ja nad läksid kuskile ära ja nii ma jäin jälle üksi paariks minutiks. Siis aga üks teine tüüp viipas mulle, et tule meie lauda ja peale sekundilist mõtlemist võtsin kutse vastu ja olen siia maani väga õnnelik, et seda tegin. Noormees, kes mind lauda kutsus oli Guy ja ta oli päris Californiast ja õppis ka inglise keelt koolis, nii et natuke oli meil isegi ühist. Lauas istus aga nii palju erinevaid ja lahedaid inimesi, et nalja jätkus kogu õhtuks. Inimesed kellega ma rohkem rääkisin oli üks kutt Iisraelist (viimased 6 kuud oli vist elanud Californias ja tal oli Eestist pärit tüdruksõber olnud) ja üks paar Taanist. See Taani paar oli Kesk-Ameerikas reisinud juba 4,5 kuud - Sofie ja Jacob. Ja see tüdruk nägi täpselt välja nagu Kirsten Dunst. Aga igatahes äärmiselt lahedad inimesed ja ma ei kahetse hetkekski, et otsustasin uuesti välja minna. Kella 2 ajal pandi aga see baar kinni ja otsustasime ära magama minna.

Laupäevane päev möödus lihtsalt terrassil võrkkiiges chillides, sest päeva esimene pool oli kergelt pilves ja randa ei olnud otseselt mõtet minna ja nii me hostelisse jäimegi. Seal tutvusin ühe hispaania tüdruku Erica ja ta Nicaragua poissõbraga. Erica oli Madridis lihtsalt oma töö maha pannud ja reisima tulnud Kesk-Ameerikasse. Hetkel teeb ta erinevaid ehteid koos oma poissõbraga ja nad punusid mulle juustesse ka ühe asjakese (ma ei teagi kuidas seda nimetada, aga mulle igatahes meeldib :D). Mida õhtu poole seda rohkem tuli hosteli inimesi tagasi - Robert Virginiast, kes tegelikult elab vist nüüd Costa Ricas (või mida iganes), üks tüüp Saksamaalt ja üks paar Argentiinast (Bocases kohtasin üldse äärmiselt palju argentiinalasi). Sain ka proovida teed( http://en.wikipedia.org/wiki/Mate_(beverage) ) Argentiinast, mida nad tarbivad kohvi asemel. Nad rääkisid loo sellest, et igal pool arvatakse, et tegu on narkootilise ainega, et see on rohelist värvi ja selle nimi vist pidi ka hispaania keeles olema kuidagi kanepiga seotud, aga tegelikult ei ole neil midagi ühist.

Õhtul seal terrassil istudes tõi üks tüüp välja oma bongo trummi ja argentiina tsikk oma kitarri ja nii nad seal mängisid ja sina vaatad päikeseloojangut ja kõik tundub perfektne ja nii oligi :). Mingi aja pärast aga andist kõht märku, et oleks aeg sööma minna ja tegimegi õhtusöögi ja peale seda suundusime välja. See kord läksime sinna samasse poppi kohta, sest sissepääs oli 1$ ja selle eest sai ka esimese joogi tasuta, nii et pole väga paha diil :D. See baar oli veel eriline selle poolest, et kuna ta asus vee ääres siis kohe kalda ääres oli kunagi üks laev põhja läinud ja nüüd oli see ära valgustatud ja võis näha kuidas väikesed kalad seal ümber ujusid ja värki, nii et päris lahe sisekujunduselement.

Eelmisel õhtul aga olin kokku leppinud oma uute sõpradega, et kohtun nendega ühes teises "klubis", mis asus teisel saarel ja nii ma saingi Seani ja Piera ka nõusse, et läheme sinna. 1$ makstud viiski paat meid üle väikese veeriba ja olime äärmiselt rahvarohkes klubis tähistaeva all, kus oli taas kord ladies night, nii et mida veel tahta :D. Peale esimest jooki aga Sean ja Piera teatasid taas kord, et nad ei viitsi enam väljas olla ja et tahavad koju minna. Kuna mina olin aga jõudnud oma ideaal "klubisse" siis otsustasin üksi sinna jääda. Peale seda kui Sean ja Piera olid lahkunud tutvusid ühe tüübiga Šotimaalt (no ma ei saa, nende aksent on ikka nii naljakas, aga samas väga lahe, aga päris mitmel korral pidi üle küsima, mida ta öelda tahab :D). Temaga veetsin enamuse õhtust rääkides ja tantsides. Vahepeal aga sain kokku selle Iisraeli tüübiga ja lisaks tutvusin veel ühe kohaliku tüübiga, nii et sain lõpuks oma tantsuisu täis tantsitud :). Kõige mõnusam hetk arvatavasti kogu õhtu jooksul oli see kui tantsisin ja vaatasin tähistaevast ja nägin langevat tähte. Kui tihti sa Eestis sellist asja koged?

Kella 3 ajal pandi aga muusika kinni ja nii kõik suundusidki tagasi paatidega meie saare poole. Tundus, et on aeg koju minna, aga teel koju kohtasin Sofiet ja nii ma koos temaga jälle sinna uppunud laevaga baari läksingi ja seal sai veel tantsitud. Kella poole 5 ajal pandi see koht ka kinni, nii et asusime veel omale tegevust otsima, sest olin võtnud endale kinnisideeks, et ei lähegi üldse see öö magama, sest äratus oli niikuinii juba seitsmest. Siiski nii palju tegevust me endale ei leidnud ja kella 6 ajal soovisin neile head ööd ja leppisime kokku, et saame kunagi Taanis või Eestis kokku :D. Eks see näha ole, kas see reaalselt ka juhtub.

Aa ja tunnike enne magama minekut tuli mingi suvaline tüüp tänaval mu juurde ja palus mind endale naiseks :D. Hahahaaa. Mõni teine kord äkki.

Peale tunnikest magamist heliseski äratuskell ja asjad tuli kiirelt kokku pakkida ja siis paaditakso poole teele asuda. Kogu see hommik möödus mul suht unesegaduses olles, aga ma arvan, et oligi parem, sest sõit oli nii pikk, aga vähemalt olin ma nüüd piisavalt väsinud, et enamuse teest magada.

Kuna bussipilet oli meil nüüd olemas siis see kord saime peaaegu kogu tee ühes bussis olla, nii et ei pidanud iga paari tunni tagant uude bussi minema. Selle eest aga piiril läks see kord topelt kaua aega, sest pidime ootama kuni kõik bussis olevad inimesed piirilt üle tulevad. Omaette kogemus oli ka muidui see buss, sest see oli täis nii erinevatest kohtadest pärit inimesi ja veel kui ilusaid inimesi ja veel surfareid (Grete, you would have loooooved it, I know I did :D). Üks sügavsiniste silmadega (:D) pikk ja kena surfar võttis välja ka oma kitarri ja hakkas Jack Johnsoni laule mängima ja laulma ja no väga chill oli see osa bussisõidust.

Mitte nii chill oli osa kui üks räpane bussifirma tööline hakkas peale laadima surfilaudasid. Kuna ma istusin kõige viimases reas siis laadis ta neid minu istme selja taha ja kuidagi oli ta suutnud ennast katki lõigata millegagi, et temast lihtsalt voolas verd välja, mis oli nii südamet pahaks ajav, et väkkkk... õnneks minu peale ta ei tilgutanud ennast, aga selle eest Sean sai küll tema verega kokku ja no ei aitäh. Peale selle mõne inimese surfilaudade kotid olid lihtsalt paksult verega koos ja ühel oli vist isegi lihatükke, nii et palju õnne neile. Nii puhas ja mõnus siin Kesk-Ameerikas ongi (ok, tegelt nii hull ka olukord ei ole).

Piiri ületades tuli meil aga jälle osta pilet tagasi Panamasse, et tõestada, et me lahkume riigist (kahjuks mu lennupiletid on alles 30. aprilliks, nii et neid ma ei saanud tõestuseks veel tuua), nii et lisa 10$ mitte millegi eest.

Nagu mainitud, sõit tagasi koju möödus äärmiselt kiiresti, sest enamuse ajast lihtsalt magasin. Kella 5 õhtul olimegi tagasi Turrialbas, koos mõnusa värske õhuga, sest 6 tundi kuumas bussis ei ole just kõige mõnusam.

Minu suureks rõõmuks sain ka oma esimese jõulukaardi kätte, nii et aitäh Kärt ja Keit :).

Et siis selline oli minu viisa tripp. Võib vist öelda, et Bocas on üks äärmiselt lahe koht ja soovitan soojalt, kui keegi kunagi peaks siia kanti sattuma.

Viimased päevad Turrialbas olen jälle üritanud oma igapäeva elu rütmi sisse elada. Kuna ilmad on ilusad kuni tänaseni olnud, siis olen üritanud võimalikult palju aega väljas veeta. Kuigi esmaspäeval tegelesin kolimisega. Nimelt nüüd on mul u 2 kui mitte 3 korda suurem tuba, mis on väga meeldiv. Sain lõpuks oma kallite sõprade pildid ka seinale üles panna.

Eile kergelt ebameeldiva üllatusena tuli aga fakt, et meile tuleb 2 uut õpetajat kooli. Lisaks sellele inglismaa tüdrukule ka vene tüdruk. Mitte, et mul nüüd midagi 2 uue inimese vastu oleks, aga majas pole lihtsalt rohkem tubasid kui 1, mis võib tähendada, et ma pean kellegagi tuba jagama või siis tagasi sinna väikesesse tuppa kolima, mida ma tõesti ei taha, nii et eks näis mis saab, aga mulle isiklikult tundub, et 5 inimest on natuke palju selle maja jaoks. Ja nagu ma Seani jutust aru sain siis see vene tüdruk valiti ainult välimuse pärast, sest tuleb jah tunnistada, et intervjuul oli ta kõvasti nõrgem kui poola tüdruk ja ta CV oli ka kordi kehvem, aga tundub, et kui su kooli direktoriks on meesterahvas, siis välimus loeb teine kord rohkem kui kogemused.

Aga ok, ma nüüd vist nüüd olen saanud kõik jälle oma südamelt ära rääkida. Loodan, et teil on seal kõik ikka hästi ja et see meeletu külm ka läbi saaks, sest tundub, et see ei ole enam nii lõbus kui oli esimestel nädalatel.

Hoidke ennast ja olge terved!

Saadan sooja kallistuse enda poolt teele!

Mannu.