Miks vihmametsa nimi on vihmamets?

Hola kallid!

On laupäeva hommik ja vedelen voodis, sest kogu keha on piisavalt valus, et ennast mitte väga palju liigutada. Aga sellest kõigest lähemalt mõne lause pärast.

Kolmapäev möödus suhteliselt tegevusetult, sest oli pilves ilm ja kui väljas päikest ei ole, siis ei ole ka mingil põhjusel tuju üldse midagi teha ka. Pärastlõunal võtsin ennast kokku ja hakkasin küpsiseid küpsetama. Ütleme nii, et mõte oli hea, aga ma ei tea kas lõpptulemus ka nii hea oli, aga Sean ja Crystal olid igatahes vaimustuses ja esimene pannitäis kadus enne kui olin arugi saanud, et ma nad valmis olin küpsetanud, aga eks see ole vist ainult hea märk. Samas olid need küpsised niiiii magusad, et olime kõik okesendamise äärel, aga keegi ei suutnud nende söömist ka lõpetada :D.

Kolmapäev oli ka päev kui Obama pidas oma iga-aastase presidendikõne. Minu suurimaks üllatuseks kestis see 70 minutit ja otseloomulikult pidime me seda vaatama, sest Sean ja Crystal tahtsid ikka kuulata kuidas Ameerikat ülistatakse ja kui tähtis ikka Ameerika on. Mul sai peale 50 minutit sellest villand igatahes :D.

Neljapäeval aga paistis jälle päike ja hommiku veetsin õues raamatut lugedes ja päikest nautides. Kella 12 ajal aga tuli ühe õpilase ema meie juurde internetti kasutama ja kuna nad omavad farmi, siis Seanil oli plaan minna nendega kaasa ja jääda ööseks nende juurde. Kuidagi mängis olukord välja nii, et mina ja Crystal läksime ka lõpuks kaasa. Tee farmi oli muidugi midagi muud. 7 km äärmiselt täbaras seisus teed mägedesse - ütleme, et ei olnud nii mugav ja juba kergelt kahetsesin, et kaasa läksin.

Kui me aga lõpuks kohale jõudsime vajus mu suu lahti kui imekaunisse kohta mind toodud on. See vaade oli lihtsalt hingematvalt kaunis. Nimelt asusime mägedes (väidetavalt miski 1500 m kõrgusel) ja "farmi majast" (mis oli kõige lahedam maja, mida ma Costa Ricas siiani olen külastanud. Nimelt olid kõik maja seinad tehtud klaasist, nii et 270 kraadi ulatuses nägid lihtsalt suurepärast vaadet orule ja lähedal asuvatele linnadele) avanes suurepärane vaade.

Sinna jõudes hakkas Maria (see on siis meie kooli õpilase Maxi ema) kohe meile burgereid valmistama, mis olid jällegi suurepärased. Söömine lõpetatud saabus uus külaline, Drew, kes oli siin oma isa külastamas. Nimelt oli ta isa mingi äärmiselt tähtis nina USAs, Bill Clintoni üks parematest kätest omal ajal, aga nüüd elab Costa Ricas, sest väidetavalt kui Bush sai võimule sai temal Ameerika Ühendriikidest kõrini või midagi sarnast. Igatahes Drew ise oli suht mõttetu oss, nii et kõik mis ta rääkis oli suht jama ja me Crystaliga hoidsime ennast väga tagasi, et mitte naerma puhkeda iga teise lause peale.

Perekond kelle juures me aga ööbisime on äärmiselt lahe. Max (perepoeg) on äärmiselt energiline ja sõbralik tegelinski ja ausalt, kui ma kunagi peaks poja saama, siis tahaks ma, et ta oleks tema sarnane. Pereisa Gregiga me ei kohtunudki, sest ta on tagasi USAs mingeid asju ajamas. Pereema Maria on pärit Costa Ricast, aga enamuse mu nooruspõlvest veetis ta Usas. Ülikoolis õppis ta graafilist disaini ja oma karjääri tipus oli ta ajakirja Vanity Fair(mis tema väitel on maailma üks parimaid ja olulisemaid ajakirjasid) kunstiline juht, nii et pole paha. Nad omavad ka NY-s maja, mida nad välja rendivad ja tänu millele nad seda maja (mille nad muideks ise disanisid) ja ümbrust (väidetavalt 16 ha vihmametsa, mida nad kasvatavad looduskaitse eesmärgil) ka üleval pidada saavad. Ja Maria ütles, et kui mul vaja on, siis saan ka seal majas ööbida kui ma NY külastan kevadel, mis on ka hea uudis, sest väidetavalt asub ta äärmiselt heas kohas :).

Pärastlõunal veetsime aega sulgpalli mängides ja kuidagi oligi juba õhtu käes ja väljas läks pimedaks. Kuna see maja asus muust tsivilisatsioonist siiski päris kaugel siis ei ulatu nendeni elektriliinid ja seega töötab maja generaatorite peal ja elektrit väga seal majas ei raisata ja seega on valgust andvateks allikateks küünlad, nii et äärmiselt mõnus õhkkond tekkis seal. Peale selle oli väljas äärmiselt kaunis ja selge öö ja kuu oli ka peaaegu täiskuu, nii et lihtsalt perfektne olustik. Mis vist veel mainimata jäi oli see, et maja keskel asub hiiglaslik tulease kuhu me ka lõkke tegime, et hiljem seal kohal searibisid suitsetada.

Õhtupoolik möödus niisama juttu ajades ja veini juues ja lõpuks tuli ka hetk kui suitsuribid valmis said ja no see oli taaskord midagi taevalikku. Ma pole vist kunagi nii häid suitsuribisid saanud, aga lihtsalt hilisele kellaajale omaselt ei suutnud ma väga palju süüa, kuigi oleksin soovinud :D. Kella 11 ajal väsisin nii ära, et lihtsalt läksin ära magama. Mingi hetk kuulsin kuidas Drew oma auto käivitas ja minema sõitis. Mainima peaks vist siin kohal, et ta oli päris purjus juba paar tundi tagasi ja tee, millel ta sõitma pidi oli äärmiselt halb ja väljas oli pime, aga ega mõistus pole enda teha ja taas kord kinnitas see, et tegu oli täieliku ossiga.

Öö möödus suht rahutult, sest koerad haukusid vahetpidamata ja siis hakkas juba kukk kirema ja siis läks juba väljas valgeks ja kell 7 helises juba kellegi äratuskell ja nii ma otsustasin ka, et ajan ennast ülesse. Kui õhtu oli olnud äärmiselt kauni vaatega, siis hommik ei jäänud sellele ka teps mitte alla. Istud lihtsalt tugitooli, võtad oma kohvi, avad suure akna (enamus seinasid olid nimelt lükandustega) ja naudid vaadet ja hingad värsket õhku - mõõõnnnuuuuss...

Hommiku chill.

Peale tugevat hommikusööki, aga läksime matkale. Ausalt öeldes ei teadnud ma mida oodata, aga läksin katsumusele vastu lõbusalt. Esialgne riietus nägi mul ette lühikesi pükse, aga kuna Maria ütles, et soovitatavalt tuleks kanda pikkade varrukate ja säärtega riideid, siis laenas ta meile Crystaliga pikad püksid, mis tulid ka kasuks. Kogu tee tuletati meile meelde, et oleksime äärmiselt ettevaatlikud usside suhtes, sest neid pidi siin palju olema. Meie õnneks me aga ei kohanud ühtegi. Samas aga ainult maika kandmine osutus ka veaks. Mu käed on praeguseks kaetud kriimustustega ja mitte paari vaid paarikümne. Tuleb vist lihtsalt õnnelik olla, et tegu ei olnud mürgiste taimedega.

Matk ise oli minu jaoks ka omaette katsumus. Kuna Eestis väga mägesid ei ole ja viimases kepikõnnist Võiste metsas on ka oma 4 kuud juba möödas, siis 10 km džunglis ja mägedes ringi möllata on tänaseks jätnud oma jälje, aga eks homseks on jälle kõik korras :D. Meie sihtmärgiks oli jõgi all orus ja sinna me ka jõudsime. Vesi oli kristallselge ja Costa Ricale mitte omaselt päris külm, aga peale sellist matka päris värskendav. Tagasi tee oli aga poole hullem kui minek, sest nüüd tuli tagasi üles mäge liikuda ja kasvatan siin päris tugevalt oma iseloomu ja üritan oma vingumist tagasi hoida ja eile sain äärmiselt hästi sellega hakkama, nii et olen endaga päris rahul. Kuigi paaril korral tahtsin väsimusest küll pilti taskusse panna, aga ületasin ennast ja jõudsin tagasi farmi.

Miks aga vihmametsa nimi on vihmamets? Sest tagasiteel kattus kogu org halli massiga, ehk asusime pilves ja hakkas vihma sadama. Päris loogiline või nii.

Tagasi jõudes panime oma asjad kokku ja Maria tõi meid tagasi koju. Kogu pärastlõuna möödus suht uimases olekus, õhtuks aga oli meil kutse jälle Piera juurde, et üks grillõhtu jälle maha pidada. See kord oli rahvast rohkem kui tavaliselt ja päris tore oleks olnud uute inimestega rohkem suhelda, aga meie "väike" matk oli jätnud oma jälje meisse ja suht peale söömist suundusime tagasi koju, et ennast tänaseks välja puhata, sest õhtul võiks ju ometigi välja minna, sest on ikkagi nädalavahetus ja veel viimane enne töö algust.

Vot niimoodi siis. Ootamatu pakkumine muutis viimase puhkusenädala uue ja äärmiselt laheda kogemuse võrra rikkamaks. Väga ei oota seda esmaspäeva, aga samas on vist hea, et lõpuks midagi asjalikku ka tegema peab, sest kaua sa niisama ikka siin elu naudid :D.

Järgmine nädalavahetus tundub juba täitsa huvitav tulevat, sest on Seani sünnipäev ja Superbowl, nii et tundub äärmiselt ameerikalik teine tulema. Pluss järgmine nädal saabuvad uued õpetajad ka, nii et huvitav, huvitav, huvitav :D.

Loodan, et teil on endiselt hästi kõik ja andke vahepeal oma tegemistest ka ikka märku :).

Kalli.

Maarja.